Keegi hambamees ütles kord enne Jõgeva linna igakevadist kultuurisündmust, et milleks muretseda, kui suurt huvi tuntakse ja kui palju on publikut linnapäeval: see on siin ju kaksteist korda aastas, nii viienda kuupäeva paiku.
Tõsi ta on, just kuu esimestel päevadel laekub raha pensionäride kontodele ja umbes samal ajal kantakse üle ka lastetoetused ja muud sedasorti summad. Paratamatult on siis rahvast poodides ja söögikohtades tavapärasest rohkem ja see on igati mõistetav. Eks tulda ju maakohtadestki suurematesse keskustesse raha välja võtma, makse maksma ja poodlema. Emadel on lapsed kaasas ja see on rõõmupäev ka neile: saab mõne mänguasja või maiustusi, ehk vahelduseks kohvikusse või pubisse söömagi.
Paraku on siiski tõrvatilku, mis väikelinna rõõmsal sagimispäeval meepoti rikuvad. Ei teagi, kuidas nimetada kõige tabavamalt mehepoegi, kes juba varavalges söögikohtade uste taga tunglevad, et sealt võimalikult aegsasti esimene alkoholidoos kätte saada, maksku see siis, palju iganes. On teada, et võimalikult varajase peatäie nimel ei peeta isegi taksosõitu liigseks luksuseks – sel ühel hommikul kuus ju raha on…
Kella kümneks koguneb aga poodidesse rahvast, kelle silmad himukalt vaid teatud pudeliriiuleid sihivad… ja kellest levivad aroomid teisi ostjaid peletavad.
Joomaralli jätkub pargipinkidel ja poeesistel õhtupoolikuni välja ja kujundab linna mainet teadagi, kuidas. Möödunud reede lõuna paiku oli olukord Jõgeva kesklinnas eriti masendav. Purskkaevu ümbruse pingid olid hõivanud purupurjus meesterahvad, ühes neist seltskondadest oli puhkenud valjuhäälne riid, mis kakluseks kohuda ähvardas. Millegipärast olid paljud koeraomanikud just sel päeval otsustanud ka oma lemmiku linnatiirule kaasa võtta, need loomad lärmasid närviliselt poeuste ees ja mõni peni jooksis ka lahtiselt ringi… Nii pilt kui helitaust sünnitasid tõelist masendust. Märkimist väärib ka fakt, et purjutajad pole tavaliselt mitte seda nägu, et neil vanaduspensionile õigus oleks, silma järgi hinnates täisjõus mehed, kuid ilmselt selle kuulsa puudega, mis töötamist takistab, aga joomist ja räuskamist mitte. Äsjasel nädalavahetusel oli ka meedias teemaks massiline purjutamine ning sellega kaasnenud peretülid ja muud inetud intsidendid, kus sageli politsei abi tarvis läks. Nii et probleem on üleriigiline, nagu arvata võiski.
Alles meil võeti riiklikul tasemel päevakorrale tööhõivereform, millega tekitati lisastressi inimestele, kellel tervis tõepoolest tööl käia ei võimalda. Seoses nimetatud reformiga saavad aga loodetavasti tööd mitmed ametnikud, kes uues ja keerulises olukorras orienteeruma peaksid. Vaat just need ametnikud võiksid alustada reididega n-ö rahapäevadel linnades ja teistes suuremates asulates. Küllap sealt leiaks piisavalt rahvast, kes võiksid töövõimetuspensioni saamise ja selle mahajoomise asemel kusagil lihtsamat tööd teha.
KAIE NÕLVAK
