Riigikogu komisjonide töö läbipaistvuse täiendav kärpimine ei tohi läbi minna.
Elu Eestis on lõpuks nii hea, et riigikogus on töösse jäänud vaid kaks tähtsamat teemat – kas lubada rahvasaadikutel lemmikloomi tööle kaasa võtta ning kuidas hävitada parlamendikomisjonide istungite salvestused. Nii kõlab nali, mis viimastel nädalatel ringi liigub.
Miks on parlamendi komisjonide salvestuste ja protokollide küsimus erinevalt lemmikloomadega seonduvast siiski tähtis?
Valijad on kümneid aastaid kuulnud, et suur osa riigikogu tööst toimub väljaspool suurt saali: fraktsioonides, kuluaarides, kohtumistel valijatega, erakondades ja loomulikult komisjonides. Erinevalt istungisaalis toimuvast, ei ole komisjonide istungid reeglina avalikud. Sinna ei pääse ajakirjanikud, istungite protokollid on aga väga lakoonilised, olemasolevad salvestused ja stenogrammid ei ole avalikkusele kättesaadavad.
Nüüd ütleb mõni riigikogu liige, et polegi mingit salvestust vaja, see on tehniline, mitte poliitiline küsimus. Ja õigupoolest ei toimugi seal komisjonides muud kui varem valitsuses ja fraktsioonides kujundatud eelnõude ja seisukohtade vormistamine. Väga üllatav.
Eelmise aasta alguses, valimiste eel puhkenud samasuguse vaidluse tulemuseks oli eelnõu, mille kohaselt oleks kõik komisjonide istungid tulnud salvestada, erandiks vaid väljasõidud ja salastatud asjade arutelud. Salvestused oleksid kuulunud säilitamisele riigikogus koosseisu volituste lõpuni ning seejärel läinuks nad rahvusarhiivile säilitamisvajaduse hindamiseks. Ka toona oli algne plaan salvestused hävitada, aga lähenevate valimiste eel olid poliitikud, eelkõige koalitsioon, suure surve all, ja nii jõuti kompromissini.
Nüüd on aga valimisteni lausa kolm aastat ja hämmastaval kombel on komisjonide töö salastamise lainel isegi varem selle suhtes kriitiline olnud IRL ja uue jõuna parlamenti pääsenud Vabaerakond.
Muide, kui tahaksime teada, kuidas põhiseaduskomisjon salvestuste hävitamise toetamiseni jõudis, siis pole selleks muud võimalust, kui lugeda üldsõnalist protokolli või küsida komisjoni liikmete käest. Tuleviku ajaloolastel pole sedagi lootust.
Aga küsimus ei ole niivõrd ajaloolastes kui tänases avalikus huvis. Riigikogu töö on avalik ning kuna suur osa tööst toimub komisjonides, siis peab avalikkusel sellest piisav ülevaade olema. On võimalik mõista neid, kes ütlevad, et istungite töö vahetu avamine (kaamerad ja ajakirjanikud ruumis) vähendab arutelude sisukust, soosib eputamist ning võib viia tegeliku töö kuskile riigikogu koridori. Samas mäletan, et 1990. aastate alguses, kui riigikogu tegi väga olulisi riiki üles ehitavaid seadusi, ei keelatud ajakirjanikel komisjonide töö ajal vaikselt seina ääres istuda.
Tegelikult on väheusutav, et ajakirjanikud võimalusel üleliia sageli komisjonide istungeid külastama hakkaksid. Isegi riigikogu suures saalis võib vahel sündida olulisi asju, ilma et ühtegi pressiesindajat tunnistajaks oleks. Kiiresti kättesaadavad komisjonide istungite salvestused ja stenogrammid oleksid just piisav avalikkuse mõõt.
Mis on siis riigikogu liikmete ja erakondade vastuseisu põhjus? Neid on erinevaid. Mäletatavasti tõusetus salvestiste juurdepääsu küsimus esmakordselt 2012. aastal, kui prokuratuur soovis Reformierakonna rahastamisskandaali uurimise käigus tutvuda pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise aruteludega keskkonnakomisjonis. Olid olemas nii salvestused kui stenogrammid, kuid riigikogu juhatus vastas riigiprokuratuuri palvele need väljastada keeldumisega, öeldes, et “kriminaalmenetluslik uurimishuvi ei ole kaalukam riigikogu õigusest täita segamatult, ilma teiste riigivõimu harude sekkumiseta oma põhiseaduslikke ülesandeid.”
Teisele võimalikule põhjusele juhtis eelmisel nädalal sotsiaalmeedias tähelepanu majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka. “Kindlasti on erandeid, aga nii palju, kui mina olen riigikogu komisjonide istungitel käinud, siis kõik need on olnud professionaalses mõttes väga kehvalt ette valmistatud ja läbi viidud. Külalistel puudub arusaam, millist probleemi soovitakse lahendada. Komisjoni liikmed ei vaevu tausta ning teemat ette selgeks tegema, mistõttu raisatakse kõigi aega,” kirjutas ta. Loomulikult on mugav peituda sisutu istungi järel sama sisutu protokolli taha.
Igal juhul on valijatel õigus teada, mida riigikogus tehakse, isegi siis, kui see tegevus väga arukas ei ole.
ANVAR SAMOST
