Tundub, et meie riigi kaks peamist probleemi, millel päevast päeva tuld all hoitakse, on kooseluseadus ja pagulasteema. Kas teadlikult või mitte, aga nende,publikule ette söödetud suhteliselt teisejärguliste teemade varjus hiilib mööda Eestimaad haldusreform. Tegelikult peaks just see puudutama meist igaühte, et selle üle arutada: kas – miks – kuidas?
Minnakse ju haldusreformiga Eesti riigi alustalade, kohalike omavalitsuste ja vabariigi põhiseaduse kallale. Kuid millegipärast jätab see enamuse, kahjuks ka paljusid omavalitsustegelasi, külmaks. Kohati tundub, et haldusreformi seaduse eelnõu ja selle seletuskirja pole korralikult läbi loetudki. Lõpuks pannakse aga käsi alla kõigele, mis seal kirjas.
Eestlasele omaselt võetakse kõik käsulauad, olgu need siis nii rumalad kui tahes, vastu. Korraks neelatatakse, surutakse hambad tugevamini kokku ja teenitakse edasi. Aga ajal, kui tuleks enda eest seista, arvamust avaldada ja rumalatele otsustele vastu seista, ollakse lihtsalt vait. Või kui omavahelistel kokkusaamistel ja kuluaarides lastakse kriitikanooli, siis reaalselt oma arvamuse avaldamiseks samme ei astuta. Ilmselt seab siin piire erakondlik kuuluvus.
Küll tuntakse muret Eesti kultuuri hääbumise pärast kui ehk ükskord jõuab meie kehva suusailmaga kliimasse ka paar Eritrea kodanikku. Häirekella lüüakse nendel teemadel, mis ei kujuta Eesti riigi püsimajäämisele reaalset ohtu.
“Hoopis hoolimatus kujutab ohtu,” ütleb 13. veebruari Postimehe Arteris ka Henrik Hololei, eestlasest tippjuht Brüsselis. “Hoolimatus ennekõike oma rahva suhtes, kui leitakse, et ei pea rahvale otsuseid lahti seletama.”
Ettepanekud vasakule ja paremale
Just sellist hoolimatust kumab läbi ka haldusreformi elluviimisel, kus on ees ainult lühikesed ja kiired tähtajad, et exeli tabeli toel omavalitsuste piirid ümber joonistada ja jõukus saabubki meie maale. Ning omavalitsustes, selle asemel, et püüda toimuvas selgusele jõuda ja küsimustele vastuseid otsida, tehakse ühinemisettepanekuid vasakule ja paremale.
Meediaski piirdub haldusreformi teema lõputute ühinemiseettepanekute kommenteerimisega. Kohati meenutab see sügavat Vene aega, mil töökollektiivid raporteerisid üksteise võidu oma saavutustest, mis olid üldjuhul sama sisutühjad kui praegused ettepanekud ühinemisteks.
Arvatud on sedagi, et juhul kui haldusreformi seadus õigel ajal riigikogusse ei jõuagi ning reform luhtub taas, siis on tõenäoliselt väike võit ikkagi saavutatud: nõrgema närvi ja väiksema suutlikkusega omavalitsused on leivad ühte kappi pannud. Argipäev toob varsti jälle kõik maa peale tagasi, kuid mis tehtud see tehtud.
Eesti elu ja kultuur püsivad kohalikul identiteedil ja suurvaldade moodustamine vaid lõhub meie omariikluse põhialuseid. Sellele juhtis 26. jaanuari Vooremaas õigesti tähelepanu ka kauaaegne omavalitsustegelane Jüri Morozov. “Valdade mehhaaniline liitmine ei aita kuidagi kaasa kohaliku elu arengule, pigem vastupidi.”
Omavalitsuste suurendamine ning teenuste kokkutõmbamine suurendab veel vaid ääremaastumise süvendamist. See omakorda aga nõrgestab omavalitsusi. Sest õppeasutuste sulgemine, valla- ja linnavalitsuste kadumine viib maapiirkondadest ära veel ühe osa haritud tööjõudu. Eesti riik on aga nii tugev, kui elujõuline on tema omavalitsused.
Päris õnnetu on seaduse eelnõus peatükk osavaldade moodustamisest. Eelnõu paragrahvis 56 on kirjas:
“Osavald või linnaosa on valla või linna maa-alal ja koosseisus volikogu kinnitatud osavalla või linnaosa põhimääruse alusel tegutsev üksus, mille eesmärk on kohaliku omavalitsuse üksuse elanike kaasamine kohaliku elu küsimuste otsustamisse ning piirkondlike huvide esindamine valla või linna ülesannete täitmisel.”
Nii et teeme kõigepealt suured omavalitsused ja siis teeme sinna sisse väikesed osavalitsused. See annab aimu juba uue ringi algust selles lõputus reformis: algul teeme osavalla, siis dikteerib elu osavallale õigusi juurde, kuni ühel hetkel peab osavald iseseisvuma. Täpselt sama ringi tegid 1980ndatel läbi Eestimaal kolhoosid. Aga kui me juba ette arvame, et osavaldadeta läbi ei saa, miks me siis koondame kõiki kokku ühet suurde omavalitsusse?
Põhiseaduse riive
Lõpuks tuleb tunnistada, et kõige tõsisema löögi annab haldusreformi seaduse eelnõu Eesti Vabariigi põhiseadusele. Põhiseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel suured õigused enda elu korraldamiseks ja otsustamiseks. Nüüd soovitakse uue seadusega sellest lihtsalt üle sõita. Selleks, et haldusreform ära teha. Kui nii läheb, võib ainult aimata, millised kohtulood see käivitab. Ja venivad, mis ei anna selgust ega vastuseid enne uusi ukse ees seisvaid valimisi ning kohalik elukvaliteet ebamäärases olukorras ainult langeb.
Üks väljavõte seletuskirjast, mis viitab võimalusele tegutseda reformi käigus põhiseadusega ülemuslikult: “Kuna Põhiseadus ei garanteeri konkreetsele vallale ega linnale status quo’d tema õigussubjektsuse püsimise suhtes, siis saab reformiga kaasneva omavalitsuse autonoomiapõhimõtte riive intensiivsuse hindamisel määravaks asjaolu, kas reformi tulemusena on tagatud nii suurem kohaliku omavalitsuse autonoomia kui ka isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse.”
Nii lihtne see ongi. Kui aga valitsus saab põhiseaduse nii lihtsalt oma soovide täitumisel üks kord kõrvale heita, miks ei või seda siis teha uuesti ja uuesti. Seletuskirjas kirjeldatakse pikalt aga neid hüvesid, mis meile pärast reformi saabuvad. Siinkohal üks kaunisõnaline lõik seletuskirjast:
“Senised analüüsid näitavad, et ühinemise tulemusena moodustuvas suures omavalitsuses koos võimaliku võimude kaugenemise ja ääremaastumisega aktiveeruvad külad ja kasvab kogukondade ühtsustunne. Ühinemiste tulemusena suureneb kodanike teadlikkus kodanikuaktiivsusest ja –organiseerumisest ja selle tähtsusest, hoogustub külaliikumine ja suureneb kodanikeühenduste poolt täidetavate ülesannete olulisus. Samuti mõjutavad organiseeritud kodanikud edukamalt omavalitsuste poliitikat, mitte üksnes üksikute probleemide lahendamist.
Küsitluse tulemused kinnitavad, et vastajate hinnangul kogukondade ühtsustunne on pärast omavalitsuste ühinemist suurenenud. Organiseerunud ja valitud liidritega külad on valdade liitumisel tugevamad ning suudavad külaelanike huve paremini esindada, see on aktuaalne eelkõige just valdade ühinemise üleminekuperioodil.”
Nii sisendab seaduse eelnõu meile lähenevat muretut elu. Seda enam peame ise tungima asja sisusse, sest see puudutab meist igaühte.
TIIT LÄÄNE, Jõgeva vallavalikogu esimees
