Veebruari esimesel nädalal jõudis meediakanaliteni info, et presidendilt saab Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva puhul oma kodumaale osutatud teenete eest riikliku autasu 99 inimest.
Ajaleht Tartu Postimees tõi neist esile 16, kes seotud Tartumaa, Jõgevamaa ja Otepääga. Nende seas on teadlasi ja kultuuritöötajaid, meditsiinitöötajaid, põllumajanduse ja kohaliku elu edendajaid, ka aktiivne doonor.
Meie maakonnast oodatakse 23. veebruaril riigi pealinna autasu kätte saama kaht tublit inimest, keda ilmselt paljud, kes end maakonna uudistega kursis hoiavad, omainimesteks peavad. Need on teatavasti põllumajandusettevõtja, kohaliku elu edendaja ja vahva pillimees Lembit Paal ning Maarja rahvamaja juhataja, Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi eestvedaja, kohaliku elu edendaja Tiia Pärtelpoeg.
Nagu kõik rahva eestvedajad, kinnitavad nemadki, et üksi pole võimalik ka kõige parema tahtmise juures midagi ära teha, et saavutuste eelduseks on rahva toetus ja ideedega kaasatulek.
Aga just oskus kaasata, vajadusel aidata ja juhendada ongi võtmeküsimus. Just tänu oskusele midagi teiste heaoluks ära teha, julguse eest vastutus võtta ongi kõik need 99 tunnustust väärt. Lihtsaim näide, mis praegu meenub, on isetegevuskollektiivi juhendamine. Miks laulavad või tantsivad mõne kooli lapsed teistest paremini, miks tuleb mõnes rahvamajas või trupis näitemäng paremini välja? Uskuge, n-ö algmaterjal ehk tegijad on igal pool sama head, kuid ligi 99 juhul sajast sõltub edu ja tase juhendajast. Nii see lihtsalt on ja seda oleme kõik ilmselt korduvalt kogenud – nii kaasalööja kui publikuna.
Siin-seal avaldab mõni kodanik teinekord arvamust, et esile tõstetakse enamasti neid, kes on nagunii n-ö pildil, ja et vähe märgatakse meil lihtsat tööinimest.
Enne, kui midagi taolist öelda, tuleks mõelda, kuidas sinna pildile on saadud. Ilmselgelt just sedasorti tööga, mis kellast kellani ei käi, vaid mis on kujunenud inimese elustiiliks.
Mis seal salata, pahatihti helistame-meilime liidrisorti kaaskodanikele kalendrit ja kella vaatamata, kui temalt nõu ja abi vaja. Teinekord loodame toetamist ka neis asjus, mis otseselt tema kompetentsi ei kuulu. Ja kahjuks kipuvad need, kes ise vaid tarbija ja saaja rollis, mõnikord veel kritiseerimagi, kui teise korraldatud ettevõtmine nende arvates piisavalt hästi välja ei kukkunud… Sest kes välja mõtles ja ellu viis, see ju ka vastutab…!
Ei arva me ju ometi, et riikliku autasu peaks saama lihtsalt selle eest, et oma palgatöö korralikult ära teed? Et võtame tagasi stagnaaja põhimõtted, kui palka ja preemiat said mõned sellid ka selle eest, et iga päev korralikult tööl käisid, ja kui üldse välja ei ilmunud, jäeti vaid preemiast ilma…
Nii meil praegu õnneks asjad ei käi. Ja riikliku tunnustuse pälvivad ikka need, kel päevatööd märgatavalt rohkem kui kaheksa tunni jagu, kes julgevad uusi, teinekord pöörasevõitugi ideid välja pakkuda, aremaid ja konservatiivsemaid eest vedada ja vajadusel tagant torkida. Vaid nii pääseb pildile. Ja tõesti tore, kui neid meie Eesti sädeinimesi ka märgatakse ja tunnustatakse.
KAIE NÕLVAK
