Betti Alveri Muusemis on toimunud loovkirjutamise kursuse esimesed õpitoad. Esimeseks külaliseks kutsusime Hannes Varblase, kes rääkis loovkirjutamisest.
iii
Varblane on saanud oma luulekogu “Sina armasta mind” (1993) eest Betti Alveri debüütpreemia. Ta on kuulunud Kirjanike Liidu Tartu osakonna poolt välja antava kogumiku “Esimene samm” žüriisse ja lugenud üsna paljude algajate käsikirju. Samuti kuulub ta Ilmamaa kirjastuse nõukokku.
Loovkirjutamist tegelikult õppida ei saa
Meil ei ole loovkirjutamine (vastandina bürokraatlikule kirjutamisele) eriti levinud, aga Ameerikas ja Inglismaal on pidevalt tegutsenud väikesed klubid ja rühmitused, kes käivad koos, vahetavad kirju, analüüsivad tekste, lihtsalt istuvad laua taha ja hakkavad kirjutama. Hannes Varblase väitel aga kirjutamist tegelikult õppida ei saa.
Hemingway’lt on Hannes Varblane leidnud kirjutamise kohta olulise mõttearenduse: “Te tahate kirjanikuks saada? Laske käia! Mul on teile üks nõuanne: võtke jupp nööri, parem oleks köis. Tehke silmus, riputage see köis puu oksa külge, mis vastu peab — või ei pea —, siis toppige oma pea sealt silmusest läbi ja pooge ennast üles. Juhul, kui te ellu jääte, siis laske käia — hakake kirjutama! Ja ärge unustage seda, et teil on siis eluline kogemus olemas; teil on, millest kirjutada.”
Varblase isiklik seisukoht kirjutamise suhtes on äärmiselt lihtne: kui teil on vähegi võimalik, siis minge kinno või kasvõi jahiga merele. Tehke ükskõik mida, aga alles siis, kui teil mitte mingit muud võimalust ei ole — siis hakake kirjutama.
Kirjutama hakatakse tavaliselt teismelisena, tema alustas seitsmeteistkümneselt. Varblase nooruses hakati kirjutama kas armastuse pärast või Vene sõjaväes – seal oli inimene üksinda vales ümbruses ja hakkas mõtlema oma eksistentsist. Oma esimesed kirjutised avaldas Hannes siiski alles 36 aastaselt, enne ei olnud ta selleks valmis.
Kirjutama peab õppima igaüks ja koolis seda õpetatakse. Ja kuigi lõpukirjandil on omad reeglid, on ka siin tähtis eelkõige oma lähenemine.
Praegusel hetkel on arvuti võtnud ära isegi kõige tavapärasema kirjaoskuse, arvab literaat. Kirjutamise aluseks on ju kirjandus – raamat. Aga raamatuid loetakse praegu vähe ja seepärast on stiilitunnetus muutunud. Samas on arvuti toonud ka uue keelekasutuse, sest igasugune tehnoloogiline täiustus muudab mingil määral kirjutamist, muudab mõtlemist. Inimene pole üldiselt eriti muutunud. Ikka on tal põhiplaanis umbes kümme probleemi: nälg, armastus, raha, ellujäämine, sotsiaalsed probleemid, võimuküsimus.
Õpetaja ei tohi õpilast reeta
Tuleb aru saada, mis on ühiskonna põhiküsimus. Strugatski väitel on selleks noore inimese kasvatamine. Temalt pärineb ka üks väga tähtis mõte: iga õpilane peab reetma oma õpetaja ehk temast lahti ütlema. Aga samal ajal ei tohi unustada, et ükski õpetaja ei tohi reeta oma õpilast. Siin on teatav vastuolu, aga igasuguses arengus on oma vastuolu. Samamoodi peab iga uus kirjandus reetma eelmise.
Ka luuletaja Varblasele ei meeldi praeguses kirjanduses nii mõndagi, juba selle rütm on hoopis teine. Vanem põlvkond pole sellega harjunud, nad lihtsalt ei suuda süžeed jälgida, killustatus on liialt suur.
Infohankijana on arvuti igati meeldiv, aga raamatut seal lugeda ei saa, nendib Varblane. Arvuti abil saab luua oma isikliku tehiskeskkonna. Ka tehnoloogiliselt on teksti töötlemise võimalused muutunud: kirjanik saab oma tegelasi meelde tuletada, teksti tagasi kerida ja kontrollida. Aga see võimalus on ka põhjuseks, miks mõned romaanid on nii pikad.
Hannes Varblasel on enda sõnul vedanud, et sattus Nõo Keskkooli, kus neile peale matemaatika-füüsika ka humanitaarias head haridust anti. Neil oli hea kirjandusõpetaja, kes tõi tutvumiseks kooli igasuguseid luulekogusid.
Kool on küll oluline, aga kirjutav inimene on siiski alati üksildane.
Valeri Brjussov õpetab oma luuletuses “Noorele poeedile“ (1896): ära ela iial olevikus, vaid tulevik on poeedi elamispaik; ära tunne kellelegi kaasa, armasta piiritult ennast; kummarda kunste — mõtlemata, eesmärgita!
See on enesekeskne hoiak, aga iga loomine ongi enesekeskne, seepärast ei ole mõtetki kuulata kedagi teist. Ja ainus, mille peab enda jaoks selgeks saama: kas ollakse valmis sellist teed jätkama või mitte.
Omaette teema on lugemus. Meil on praegu kõik kättesaadav: on sõnaraamatud, entsüklopeediad. Ka neid tuleb lugeda, samuti tavalisi raamatuid. Esmalt on see vajalik stiili pärast — et tunnetada, mis on stiil. Tegelikkuses ongi kirjutamine just stiili tunnetus.
Ametniku külmast tekstist saab kunst
Loomingulist teksti eristab bürokraatlikust tekstist eelkõige stiil. Praegu on küll proosas selline vool, mis teebki bürokraatlikust elustiilist, ametniku külmast tekstist kunsti (Peeter Helme ja Janek Mäggi).
Loomingulise impulsi seisukohalt on kaks koolkonda – üks hangib kogemused isiklikust elust, teise järgi ei tohi kirjaniku isikut teksti taga näha olla. Mõlemad suunad on andnud kirjanduses suurepäraseid tulemusi. Kalju Kruusa, Jürgen Rooste ja Jan Kaus näiteks kirjutavad elukogemusest, Aare Pilv on tekstikeskne. Valik on selles, kas kasutada sõna kui semiootilist märki või oma elu. Tegelikult on need omavahel paratamatult seotud.
Hannes Varblane teab inimesi, kes on öelnud, et ei loe seepärast klassikat, et olla puhas leht. Kirjanikul peab siiski peale oma kogemuse olema lugemiskogemus.
Kirjutada võib igasugustel teemadel, aga vormistamisel tuleb toimetada täiesti kainelt ja külmalt ning järgida teatud reegleid. Sonetikirjutaja võiks ikka eelnevalt lugeda Jaak Põldmäe raamatut ja soneti skeemi ette võtta. Iga luuletusega tuleb tööd teha.
Lektorit ennast on tugevalt mõjutanud vene ja angloameerika kirjandus. Eeskujudeks on olnud Nabokov, Washington, Irving, Blok, Tsvetajeva, Ahmatova, Mandelstam, Brodski, Jessenin – eriti Alliksaare tõlked, mis tunduvad paremad kui originaal, Pasternak; vene proosa – olgu Bulgakov või keegi teine. Eesti kirjanduses ei ole ta leidnud eriti järgimisväärset ja loeb seda vähe.
Venekeelne kirjandus sattus noore Hannes Varblase huviorbiiti seepärast, et ka maailmakirjandus oli rohkem vene keeles kättesaadav. Inglisekeelseid raamatuid ei olnud üldse võimalik saada, ka väliseesti kirjandust mitte. Mis kätte sattus, omas erilist väärtust.
Praegu on kõik raamatud saadaval, aga tänapäeval noortel on nende hulgast valikut raske teha. Valikute tegemine maailmas, kus infouputus on nii suur, on tohutult raske. Vabadus ongi raske.
Mõned mõtted
*Selleks et kirjutada, peab süüvima iseendasse.
*Kui üldse kirjutada, peab olema äärmiselt ülbe.
*Inimesed on üldjuhul head, kriitikat ei maksa eriti loota.
*Kui inimesel on halb, hakkab ta kirjutama, aga seal on liialt palju tundlemist.
*Võib kõiki reegleid järgida, tunda värsimõõtu, aga ikka ei tule midagi välja. Üks asi on vorm, aga kui probleem on tühine, ei huvita see kedagi.
*Kirjanik peab olema enesekriitiline.
*Igasugune kirjutamine annab inimesele mingisuguse kogemuse, halvemaks see igal juhul kedagi ei tee.
*Tegelikult on küsimus selles, kuidas anda inimestele tagasi võime mõtelda. Meie ühiskond hävitab seda meeletu kiirusega.
*Reklaam alandab meid ostja tasemele ja sisendab, et me aina tarbiksime. Kirjanduse ja loomingu esmaülesanne ongi sellele vastu hakata.
*Kirjutamise ainus eesmärk võibki olla ennast inimesena tunda.
*Kirjandus annab teatud sõltumatuse ning sõltumatus on loomingu esmane alus.
iii
HELI JÄRV
