Soojuse hind on teema, mis muutub aktuaalseks igal aastal koos ilmade jahenemisega. Eesti üks suuremaid soojusetootjaid Adven Eesti selgitab, kuidas kujuneb soojuse hind ja miks see kõigub.
Kütteperioodil võivad soojakulud moodustada olulise osa leibkonna eelarvest. Kuigi tarbijatele paistab energia hind sageli liiga kõrge, ei ole tootjatel tegelikult õigust hinda oma äranägemise järgi kontrollimatult tõsta. Hind peab olema põhjendatud ning sellel hoitakse silma peal.
Soojuse hind on kulupõhine. Iga soojusetootja esitab konkurentsiametile andmed, milliseid kulutusi ta tootmiseks teeb. Sellest lähtuvalt määrab konkurentsiamet piirhinna, millega ettevõte tohib soojust kliendile müüa. Kui soojusettevõtte kulutused tootmiseks muutuvad rohkem kui viis protsenti, peab ettevõte taotlema piirhinna muutmist. Sealjuures hoiab konkurentsiamet silma peal, et ükski tootja ei teeniks hädavajaliku teenuse müügilt põhjendamatult suurt kasumit.
Kõige enam mõjutab soojuse lõpphinda kütusehinna kõikumine. See tähendab, et kui muutub näiteks maagaasi, kütteõli või biomassi hind, mida soojusettevõtted tootmiseks kasutavad, siis varem või hiljem kajastub see ka kliendi arvel. Kütusehinna arvutamise valemid on keerulised ja sõltuvad kaudselt maailmamajanduse üldisest olukorrast. Nii muutub näiteks maagaasi hind siis, kui langeb või tõuseb nafta hind maailmaturul ning kui USA dollari ja euro kurss kõigub. Need mõjud ei kajastu energiahinnas kohe. Kütteõli hinnatõusu või -languse jõudmine toasooja hinda võtab ligikaudu üheksa kuud. Pikaajaliselt soodsa ja vähese hinnakõikumisega kütusena on end enim tõestanud hakkepuit. Kütuse kõrval mõjutavad soojuse piirhinda vähemal määral ka tootmise, soojuse jaotamise ja müügiga seotud püsikulud ja efektiivsus.
Et erinevad tootjad kasutavad erinevat kütust ja tootmisseadmeid ning samuti tehakse erineva suurusega investeeringuid seadmetesse, kehtibki igas piirkonnas erinev piirhind. Seda mõjutavad ka näiteks majade paiknemise tihedus, trasside soojapidavus ning sellega seotud kaod. Seetõttu võib näiteks ka kahe erinevas asulas asuva sarnase maja küttekulu oluliselt erineda, kui need majad asuvad erinevas kaugküttepiirkonnas. Hinnaerinevused võivad olla küllaltki suured. Nii näiteks on praegu soe kõige odavam Narva piirkonnas, kus tarbijatele maksab soojus vaid 29,65 eurot MWh kohta, sest tootmisel kasutatakse suure elektrijaama jääksoojust. Samas on kallimates piirkondades hind pea kahekordne.
Soojuse hinna kohta levib ka mitmeid müüte. Näiteks on levinud uskumus, et kaugküte on kallis ja vanamoodne lahendus. Tegelikult ei ole see sugugi nii. Kaasaegsed katlamajad ja koostootmisjaamad koos renoveeritud torustikuga suudavad tänu efektiivsele tootmisele pakkuda vägagi konkurentsivõimelist hinda. Investeeringud energeetikas on aga kallid ja Eestis on mitmeid piirkondi, kus pole neid siiani suudetud teha. Paljud kaugküttekatlamajad ja -võrgud on rajatud väga ammu ja seal kasutatakse kalleid fossiilseid kütuseid. Sellised ebaefektiivsed soojusallikad ja suurte kadudega võrgud tähendavad tõesti kõrget soojuse hinda kogu kaugküttepiirkonnas. Samas on paljud piirkonnad asunud oma soojamajandust üle vaatama ning koostöös soojusettevõtetega ollakse toetuste najal rajamas kaasaegseid katlamaju ja renoveeritakse võrke soojapidavamaks. Neis piirkondades on toodetav energia igati konkurentsivõimelise hinnaga ja on näiteks elektril põhinevast küttest ligi kaks korda soodsam.
URMO HEINAM, Adven Eesti juhatuse esimees
