24. jaanuaril 2016 oli põhjust teha kummardus meie riigimehele Jaan Poskale (1866-1920), sest tema sünnist möödus 150 aastat. Pole küll tehtud täpset statistikat, kui paljudes kodudes leidsid pereisad aega, et oma pereliikmetele enne ühist söömaaega meelde tuletada, millise tähtsa päevaga tegemist.
Mul oli võimalus olla juba päev varem Laiusel ja Kuremaal, kus Jõgevamaa rahvas alustas väga tiheda mälestuspäevaga oma suure “Laiuse mehe” sünniaastapäeva tähistamist. Kui sageli kurdetakse, et nii mõnelegi planeeritud rahvuslikule üritustele ei kogune nii palju rahvast, kui õhinas korraldajad ehk planeerinud olid, siis Kuremaa üritus kestis kogu pika päeva ja Kuremaa lossi suur saal oli rahvast täis.
Rahusõlmijad väärivad tunnustust
Olles nende inimeste seas, mõtlesin ka ise veelkord, mida siis Tartu rahu meile andis ja millele selle sündmuse puhul peaksime tulevikus ehk enam tähelepanu pöörama. Kõige tähtsam märksõna, mida me ei tohiks kunagi unustada, on sõjaliste konfliktide lõpetamise hindamine. Möödunud aasta augusti viimasel nädalal olid Tallinnas ehk selle maailma kuulsaimad rahvusvahelise õiguse spetsialistid ning sai ka nende seast suurimatelt autoriteetidelt uuritud, mida nemad rahusõlmijatest arvavad. Kõigi nende ühine vastus oli, et kõik need inimesed on ära teenima suurima tunnustuse. Samuti nentisid need suured eksperdid, et kui vaadata esimese maailmasõja lõpetajate juristide-diplomaatide galeriid, siis tekib tänastel tegijatel isegi teatud valge kadedus. Sest kahjuks on ajad maailmas nii muutunud, et enam ei saa rahust ainult rääkida, maailm on pööranud selle valdkonna spetside ette praktilise küsimuse ja seda lausa appikarje näol – palun aidake sõlmida rahu, sest inimeste kannatuse piir on kätte jõudmas.
Ja ka tänaste suurte teoreetikute jaoks on kätte jõudmas samasugune tõetund, nagu ilmselt saksakeelses Tartu ülikooli õigusteaduskonnas Jaan Poskale rahvusvahelist õigust õpetanud kuulus filosoofile ja juristile Carl Bergbohmile (1849-1927), kes teadis küll võib-olla isegi Euroopa tasemel, kuidas teoreetiliselt sõja lõpetamiseks rahulepinguid sõlmida, kuid saatus oli selle imelise võimaluse andnud vaid tema eestlasest õpilasele Jaan Poskale ja tema kaaslastele.
Carl Bergbohm suri seitse aastat pärast Jaan Poskat Reini jõe äärses Bonnis, aga loodaks väga, et õpetaja südames oli selleks ajaks juba rahu ja ta oskas ka oma õpilase edu üle rõõmustada.
Jaan Poska ei omistanud mitte kunagi Tartu rahu saavutamise au vaid endale. Elukogenud inimesena ütles ta selgelt, et see oli rahudelegatsiooni meeskonna töö. Aga lugegem veel Jaan Poskat enda kirjutatut ja seda, mis sellest ajaloolisest hetkest vahetult protokollitud. Siit tasub esile tõsta loomulikult Jaan Poskaga seotud kuulsaim lause ja Tartu rahu kohta öeldud tähtsaim hinnang mehelt, kes oli kogu jõudu kokku võttes neid läbirääkimisi suutnud rahu sõlmimise punkti viia. See lause on iseenesest lihtne – Jaan Poska mainib, et see päev ehk 2. veebruar 1920 on tähtsaim päev meie 700aastase ajaloo jooksul, sest me saime ise otsustada oma saatust. See Jaan Poska lause vajab meie ajaloolastelt veel põhjalikumat analüüsi. Kuid Jaan Poska teadis täpselt, mida ta selle lausega tahtis öelda. Võimalus ise otsustada oma saatuse üle on täiskasvanuks saamise tunnus.
Teiseks, ise teha otsuseid olukorras, kus sellist otsust ei osanud ette näha ka suurte riikide suurte kogemustega ning rohkearvulised diplomaatia ja luureorganisatsioonid. Meie pidime hakkama saama palju vähemate jõududega, kuid sel hetkel olid Jaan Poskat nõustanud inimesed andnud parima. Meie võime saada aru Venemaal juhtuvast oli tänu Eduard Laamanni võrgustiku heale tööle meile küllaldane, seda oleks võinud sõnades väljendada ka nii: “läheb mööda veel veidi aega ja kõik teie, kes lubasite bolševikud Venemaal maha suruda, lähete varsti kõik neile koostöökätt pakkuma”. Diplomaatia suurus ongi selles, et targad diplomaadid suudavad suruda sõnad endasse ja tegutseda oma eesmärkide saavutamiseks nii varjatult, et läbirääkijate tõelised huvid võimalikult hilja ilmsiks tuleksid. Seetõttu ei tormanud ka Jaan Poska maailmale kisendama, kuidas meile oli liiga tehtud ja mida kõike noor Eesti Vabariik oli oma palju suurema naabri käest nüüd kätte saanud, vaid piirdus hetkeseisu konstateerimisega ega olnud selle juures nagu maratoni lõpetanud sportlane just väga sõnakas, aga samas ikka nõus ka oma muljeid jagama.
Poska sõnum Eestile tuli südamest
Kui põlvkonna võrra noorem õpetatud jurist Ants Piip (1884-1942) olevat läbirääkimistel hoidnud laual lausa Franz von Liszti rahvusvahelise õiguse õpikut, siis Jaan Poska ei vajanud ise oma advokaadikuue taskusse enam uuemat rahvusvahelise õiguse õpikut, sest tema õpetaja Bergbohm oli muuseas tõlkinud eestlase, Pärnu mehe F. F. Martensi (1845-1909) kuulsa rahvusvahelise õiguse õpiku saksa keelde ja avanud nii selle läänemaailmale. Seepärast olid Jaan Poska sõnad läbirääkimiste lõpus eesti rahvale hoopis, et kollektiivse tööga, kus andsid parima sõjaväeeksperdid ja majanduseksperdid ning taustajõud, oli saavutatud meie riigile oluline seis, kus saime hakata koguma rahvusvahelist tunnustust de jure.
Viimane tähendas seda, et nüüd pidi jätkuma kiire riigi ülesehitamise aeg, sest polnud enam vaja mõelda nii palju ja pidevalt sellele, kas meid ikka maailmas riigina küllalt tunnustatakse. Selles mõttes on Jaan Poska suhtumine väga aktuaalne ka aastal 2016, sest vahel tundub, et meie juhtidele on ikka veel väga tähtis, mida meist arvatakse, ja probleemiks on, kuidas jätta meist meedias ja statistikas mingi nipiga parem mulje. Laiusel sündinud, aga isaliinis Karksi kandi Tuhalaane juurtega mulgi mehele Jaan Poskale paistaks selline tänane edevus samasugusena nagu Palamuse vallakooli poistele saksapoiste edvistamine kooli ees tiigil. Vana Oskar Luts oli ikka paganama hea kirjanik, kui ta oma koolilooga nii sügavale eestlaste alateadvusse pugeda oskas.
Seetõttu ongi Jaan Poska ehk tähtsaim sõnum, mida ta jõudis riigimehena oma lühikese elu jooksul meile öelda, ikkagi see, et kasutage võimalust elada vabas riigis, vabal maal. Ja kasutage suurt privileegi – otsustada ka edaspidi ise oma saatuse üle.
PEETER JÄRVELAID, professor
