Üleeile tähistas väärikat juubelit Torma valla kõige vanem elanik Hilja Kask: ta sai sada aastat vanaks. Tähtsal päeval käisid talle õnne soovimas vallavalitsuse töötajad eesotsas vallavanemaga ning paljud teisedki.
“Täna võiksid Torma vallas kõigil majadel lipud lehvida ja mitte ainult Tartu rahu aastapäeva, vaid ka meie auväärse juubilari auks,” ütles Torma vallavanem Triin Pärsim. “Olen nii mõnelegi omakandi inimesele öelnud, et kui nad end väsinuna ja tüdinuna tunnevad, siis mõelgu Hilja peale: temal silm alati särab ja ta pole kunagi kaotanud huvi ümbritseva maailma vastu.”
Küsimusele, kuidas ta end sünnipäeva hommikul tundis, kas teisiti kui tavaliselt, vastas juubilar kavala muigega:
“Mõtlesin, et kui ma tänase päeva üle elan, siis elan veel kaua.”
Oma pika elu peale tagasi vaadates sõnas Hilja Kask, et on kogu aeg tööd teinud. Nagu talulaps ikka, hakkas ta juba varakult karjas käima, siis jõudis järg põllutööde kätte. “Hobusega olen küll ja küll põllul tööd teinud,” ütles juubilar.
Hiljal oli küll kolm venda (neljas oli surnud paariaastasena), ent talutöödes oli vanematele esimeseks abiliseks ikkagi tema.
“Üks vend käis Tartus koolis, üks läks tööle piirivalvesse ja nii neid enamasti abiks polnudki. Ka isa oli rohkem härra kui talumees: tsaariajal oli ta urjadnik, hiljem piimaühingu kassapidaja,” meenutas Hilja Kask. “Mul oli emast päris kahju: tal oli nii palju tööd. Sellepärast ei tihanud ma rohkem kooliski käia kui kuus aastat. Pärast seda jäin koju, et ema talus aidata. Ja ometi olin ma olnud kooli parim õpilane.”
Kodunt välja palgatööle läks Hilja alles 1945. aastal. Koha leidis ta kohalikus sidejaoskonnas, kus tollal pakuti ka hoiukassateenust. Just Hiljal kui sidejaoskonna ülema asetäitjal lasus kohustus tegelda hoiukassaasjadega. See tähendas päris suurt vastutust.
Jalutuskäik tegemata
Postitööle jäi Hilja kahekümne kuueks aastaks. Oleks jäänud kauemakski, ent halvatud ema vajas kodus hooldamist.
“Täpselt siis, kui viiskümmend viis sain — tollal võis ju nii noorelt pensionile minna — võtsin end töölt lahti,” ütles Hilja Kask. “Varem olid naabrid minu tööl olles ema aitamas käinud, aga ma ei tahtnud neile enam rohkem tüli teha.”
Kaks aastat pärast seda, kui Hilja pensionile jäi, ema suri. Ent ega siis Hiljal aega üle jääma hakanud. Ikka oli tal midagi teha ja toimetada,
“Oh, pensionäri elu ongi ju kõige kiirem. Lähed üht asja toimetama, jääb juba teine jalgu,” ütles juubilar. “Ma olin elu aeg unistanud, et kui ma ükskord pensionile jään ja mul palju aega on, siis lähen lihtsalt niisama metsa jalutama. See jalutuskäik on mul tänini tegemata. Loomi pole ma pärast taluaega küll enam pidanud, aga suur aed, kus palju marjapõõsaid, on mul ikka olnud.”
Torma vallavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsialisti Marika Kalmu sõnul oli Hiljal veel möödunud aastal aedvili maas ning peenarde rohimisega sai ta ise hakkama. Paar aastat tagasi roninud ta veel õunapuu otsagi!
Hilja elu on läinud nii, et lapsi tal ei ole. Ent üksik inimene on ta olnud vaid paarkümmend viimast aastat.
“Esimese mehe sokutas mulle 1939. aastal isa. Ütles veel, et mine, käi, proovi ära ja kui ei meeldi, tule tagasi. Võõras see mees mulle oli ja võõraks ta paraku jäigi. Nii et kolme kuu pärast tulingi koju tagasi,” meenutas Hilja.
Pärast sõda leidis ta endale sealtsamast Tormast tubli elukaaslase, kellega käidi ühist teed mitukümmend aastat.
“Väga töökas mees oli, ehitas uue maja ja kõrvalhoonedki lõi üles,” kiitis Hilja.
Tõusis taas jalule
Praegu elabki ta üksi. Nädalavahetustel sõidab tema juurde Tartus elav vennapoeg, kes toob talle nädala toidu koju ning teeb ära mitmed majapidamistööd. Nädala sees käib Hiljal kolmel päeval abiks valla sotsiaalhooldustöötaja Aimi Aruste.
“Ma olen kogu elu väga terve inimene olnud,” kiitis Hilja Kask. “Sidejaoskonnas töötades olin 26 aasta jooksul ainult kaks nädalat haiguslehel: murdsin siis käeluu. Nüüd olen muidugi kehvemaks jäänud.”
Kehvemaks jäi Hilja pärast seda, kui möödunud aasta augustis kukkus, tagajärjeks vaagnaluu hulgimurd.
“Keegi ei uskunud, et sellises vanuses inimene pärast niisugust õnnetust veel käima hakkab, aga Hilja käib!” ütles juubilari vennanaise tütar Malle Erisalu, kes tuli talle üleeile appi külalisi vastu võtma.
Noorest peast käis Hilja kooris laulmas ja tantsis nii karakter- kui ka rahvatantsu. Ent siis, kui Saksa sõjaväes olnud vend surma sai, oli nii löödud, et lõi sedalaadi lõbustustele käega. Hiljem on ta olnud tubli raamatulugeja ja ristsõnade lahendaja. Ristsõnad on Hilja sõnul viimasel ajal liiga raskeks läinud, neid ta enam väga tihti ei lahenda, aga raamatuid loeb endiselt. Ajalehti loeb ta ka: tal käivad kodus Vooremaa ja Õhtuleht.
“Oleksid kõik eakad, keda mul aidata tuleb, nii rõõmsameelsed ja toredad nagu Hilja! Tema juurde on kohe vahva tulla. Ta on mu hoolealuste hulgas üks nooruslikumaid,” ütles Aimi Aruste.
Kui vallavalitsuse töötajad “ähvardasid”, et korraldavad ka tuleval aastal Hilja sünnipäeval peo, sest pärast sadat aastat on iga sünnipäev juba juubeli kaaluga, vastas Hilja Kask Lutsu Tõnissoni moodi: “Ma lähen siis kodunt üldse ära!” Endal oli aga kaval muie ümber suu.
RIINA MÄGI
