Järg 31. oktoobril ilmunud osale
<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>
Hiljuti sain Olenjast Kalev Nigulilt kirja. Nüüd tean, et varasemad olijad on sealt ka laiali saadetud ja uued asemele toodud. Mis toimub aga Montshegorskis, seda ma ei tea. Tõenäoliselt on lennuvälja ehitamine lõpetatud ja sõjaväelinnak valmis.
Liiva kasarmute ümbrusse
20. mai 1953. Hommikul saadetakse meid liiva tooma, et kasarmute ümbrust korrastada. Sõidame veoauto kastis viis kilomeetrit lõuna poole ühe väikese järve äärde, labidad kaasas. Muud tehnikat peale labidate ei ole. Kui koorem peale saab, ootame, kuni auto uue koorma järele tuleb. Seni võime end päikese käes soojendada või magada. Suplemaminek ei tule kõne allagi, vesi on nii külm, et ime, et jääd peal ei ole.
Õhtupoole tuuakse ka debiilikust Tiit liiva laadima, aga ta keeldub töötegemisest. Seersant paneb ta taskud liiva täis ja õmbleb kinni. Nagu ta sellega valmis saab, jookseb Tiit metsa ja puistab taskud tühjaks. Seersant võtab ta lõpuks kinni ja annab talle peksa. Nii saadakse mees lõpuks tööle. See on seesama Tiit, kes metsavennad üles andis. Ta on debiilne, kuid punaväele kõlbas selline ka.
Ilm on õhtupoole nii soe, et saame särgid maha visata. Puud on hiirekõrvul, kuid sügavamal metsas on veel lund.
Minust saab teeloodija
Laupäev, 23. mai. Õhtul kutsutakse mind staapi ühe võõra kapteni jutule. Selgub, et ta on teedeinsener. Mind viiakse koos kahe venelasest jefreitoriga teetrassi loodima. Üks neist õppis teodoliiti kasutama, minule antakse nivelliir ja teine mees antakse mulle latipoisiks.
Kaks päeva teeme kasarmu ümber kuiva trenni, ärasõiduhommikul anname eksami. Anname madratsid ära ja sõidame metsa ühele raiesmikule. Teetöölisi on koos kokaga kokku 17. Siit pidavat algama strateegiliselt tähtsa tee ehitamine suurde laande.
Õhtul jändavad mehed öökullipojaga ja õrritavad vana lindu, kes hakkab inimesi ründama.
Esimene öö sain vaevalt magama jääda, kui käis pauk. Hüppasime kõik üles. Valvurit olevat rünnanud õhust suur loom ja ta tulistas. Loom osutus öökulliks.
Metsik loodus ja hävitatud külad
Edasi liikudes jõuame vana soome asula juurde. Siit edasi minna ei saa. Miks, seda meile ei öelda. Tuleb teha mitmekümnekilomeetrine ring. Autoga edasiliikumine on vaevaline, sest sillad on parandamata. On hirm, et pehkinud talad annavad järele ja kukume koos autoga vahutavasse vette. Meie vana GAZ AA vingub järsakust üles vedades nagu siga aia vahel. Mõlemal pool teed kerkivad graniitjärsakud. On näha mõned soome talude asemed, kuid ühtegi hoonet alles ei ole. Soomlased põletasid taganedes enamasti kõik maha. Palju on väikesi kiirevoolulisi ojaniresid kristallselge veega. Kevadine roheliseks tõmbuv mets lõhnab. Kui kõrgemale jõuame, avaneb vaade suuremale järvele, millel väga sopilised kaldad ja palju saarekesi.
Õhtupoole hakkab lörtsi sadama. Jõuame teisele poole seda salapärast kohta, kust me läbi minna ei tohtinud. Ööbimiseks on meil seekord sõjast terveks jäänud maja. Hoone on vist 39. aastal uuena maha jäetud. Põrandad on värvitud, ahi korralik. Loodime teetrassi edasi. Kolmkümmend kilomeetrit trassi oleme jõudnud juba kaardistada, käies jalgsi mööda metsa, soid ja kaljujärsakuid, mahajäetud pehkinud purdeid ja muid Karjala saladusi.
Majandusmehed on hädas, sest ei saa siinsel maastikul hobusega läbi. Olevat teda juba seljas üle ojade tassinud. Hobune on vana vagur kronu.
Ühel õhtul jõuame mahajäetud majakeseni jõe ääres. Sees on kolmekordsed narid ja mahajäetud esemete järgi on aru saada, et siin on olnud Soome sõjaväeosa. Jääme siia ööbima, kuid õhtul märkame, et üks meie inimene on kadunud. Siin ei ole peale metsa mingisugust ööbimisvõimalust ja vastu ööd pole võimalik asulateni jõuda. Otsimaminekust ei tule midagi välja, siin võib metsas otsa leida. On ilveseid, karusid ja hunte, kõige rohkem kardetakse diversante. Räägitakse hirmujutte ja otsitakse ettekäändeid, et mitte otsima minna.
Kadunud sõduri saame hommikul kätte. Ta oli metsas eksinud ja piirivalvepatrull oli ta kinni võtnud. Piirivalvurid toovad ta meie juurde, sest neil on täpselt teada, kus töötame.
Karu läks meist kord päeval mööda, kui latimehega kahekesi olime. Ta oli minust see hetk vaid viie meetri kaugusel ja karu poole seljaga. Ütlesin talle vaikselt, et ta ei liigutaks ega pööraks ringi.
Õhtul hakkas lund sadama ja see külmus kohe ka ära. Öö oli nii külm, et magada õieti ei saanudki.
Õudne leid
Hommikul jäetakse teised mehed puhkama, mina ja teodoliidimees läheme koos kapteniga uurima, kas saaks tee laukasoost mööda ehitada. Kõndides jõuame kõrge kiviseina servale. All paistab lai raba, mille ühes otsas järvesilm. Näha on üksikud laukad. Tekib omapärane mõte, et kui siit alla hüpata, lendad läbi kamara otse järve põhja muda ja turba sisse, ei jää aukugi näha. Tuhande aasta pärast leitakse siit turba kaevamisel peaaegu terve, pruuniks tõmbunud eelajaloolise Vene soldati muumia, sest jahedas mudas ja turbas inimene balsameerub.
Laskume kaljult alla ja uurime raba iseloomu, minnes piki kiviseina. Samblakamar võngub, astume nagu kummi peal. Vastu tuleb järsk kivisein. Kapten ilmselt tunneb teed, läheb julgelt edasi ja ütleb, et siit kusagilt peaks üle soo saama.
PAUL TOOTS
