Jõgeva haiglas liigub juba kaks kuud ringi kaukaaslase välimusega tohter, kelle eesti keel läheb aina paremaks ja kes mõtteviisilt sarnaneb Eestist 65 aastat tagasi pagenutega. Ta usub, et võõrsil tuleb võtta omaks kohalik kultuur ja säilitada enda oma ja et varem või hiljem pöördub ta perega kodumaale tagasi.
Davit Duishvili on rahvuselt puhastverd tshetsheen, kes tunneb oma sugupuud nii isa- kui emaliini pidi 13 põlve tagasi. Tema naine on samuti tshetsheen, kuid sündinud Tapal. Just juuraharidusega naise mõjul patriarhaalsete traditsioonidega pere Eestisse pakku tuligi: Daviti naine ja lapsed omasid Eesti kodakondsust juba varem ja kui Gruusias liiga tuliseks läks, tehti otsus kolida Eestisse.
Hakkab tegema lisauuringuid
Tänaseks on Jõgeva haigla kardioloog Davit Duishvili kantud Eesti arstide registrisse ning tema ülikooli diplomid ja teaduskraadid meie mõistetesse ümber kantavad. Esialgu anti arstile venekeelsed patsiendid, kuid tänaseks tuleb tohter tööl juba eesti keeles ilusti toime.
„Võtsime Daviti esialgu väiksema koormusega tööle, et ta saaks rahulikult keelt õppida. Ta on meil iga päev majas ja tegelenud seni teraapiaosakonna haigetega. Järgmise aasta algusest hakkab ta kardioloogina ambulatoorselt vastu võtma. Meil oli teist kardioloogi lisaks vaja ja Daviti leidsime internetist, kuhu ta oli oma CV üles pannud,” räägib Jõgeva haigla juht Peep Põdder. „Tahame, et ta hakkab tegema ka kardioloogilisi lisauuringuid, sealhulgas ehhokardiograafiat. Seda ta on ka Gruusias teinud, olles Rustavi linnahaigla kardioloogiaosakonna juhataja.”
Põdder on uue kolleegiga superrahul, sest Duishvili, olles õppinud Moskvas Tshasovi nimelises kardioloogiakeskuses, mis Põdderi kinnitusel on metropol, esindab veidi teistsugust arstide koolkonda kui Tartus õppinud ja seetõttu on temaga põnev ning hariv kogemusi vahetada.
„Davit on ka hirmus kiiresti eesti keelt õppinud. Kui tavaliselt need, kes siin kauem on elanud, oskavad rääkida paremini kui kirjutada, siis Davitiga on vastupidi: tema kirjutab eesti keelt grammatiliselt palju õigemini ja paremini kui räägib, ta on just grammatikat õppinud,” kiidab Põdder. Jõgeva haigla on sõlminud dr. Duishviliga küll tähtajatu töölepingu, aga pisike kartus on neil ikka, et ühel päeval saabuvad värbajad Tallinnast või Tartust.
Sombune ilm ja soojad inimesed
Õnneks on Duishvili ka oma pere juba Tapalt Jõgevale kolinud ja siinse eluga rahul.
„Ei, siin ei ole külm, ma armastan seda kohta! Siin on kõik hea, ma olen ju Moskva pakasega harjunud, elasin seal kuus aastat. Jõgeval on mul fantastilised kolleegid, kes aitavad mind väga ja mul on Jõgeval väga kerge,” kiidab Duishvili. Ta tunnistab, et arvas siia tulles küll, et Põhjamaa inimesed on kinnised ja ilm mõjutab meeleolu; et kui päikest on vähe, pole tuju ka kõige parem. Nüüd aga on ta oma sõnul kogenud hoopis seda, et kuigi ilm on sombune, on seda soojemad inimesed.
„Meie, kaukaaslased, oleme kuumad ja impulsiivsed, aga ma olen sellest kiirest rütmist väsinud. Moskva oli liiga suur linn, ma tahan rahulikumalt elada. Jõgeval on väga vaikne, aga mulle meeldib, ma olen rahul,” kinnitab Davit Duishvili, et minnes võõrasse kohta elama, on esialgu ikka raske, sest on vaja kultuuriruumi adopteeruda.
„Meie, kaukaaslased, adapteerume kiiresti, see on meie pluss. Kõige tähtsam on võtta omaks asukohamaa kultuur, aga säilitada ka enda oma. Tallinnas kogunevad grusiinid, ma suhtlen nendega küll vähe, aga igav mul pole Eestis veel olnud,” kinnitab Duishvili.
Ometi kõlab tema optimistlike sõnade taga sügav koduigatsus. Tekib tugev paralleel 1944. aasta eesti pagulastega, kes olid sunnitud jätma oma kodumaa ja lahkusid kindlas usus, et tulevad tagasi.
Enne uue asukohamaa Eesti tundmaõppimist oli Duishvilil juba topeltidentiteet. „Olen tshetsheen, elasin aga Gruusias ja tean samahästi ja pareminigi kui iga grusiin nende keelt ja kirjandust,” selgitab ta. Nüüd käib ta laps eesti lasteaias ja isa soovib, et lapsed Eestis ära harjuksid ning siinsesse kultuurikonteksti kasvaksid. Samal ajal aga kinnitab ta, et kavatseb koduseinte vahel edasi anda vanu traditsioone, nagu seda nende suguvõsas on tehtud põlvest põlve. Jälle tuttav jutt. Sama soovisid ka Balti põgenikud Läänes, kuid Lääs hakkas nende lapsi halastamatult oma rüppe neelama ja eesti elust sai heal juhul vaid suveniir.
Parem osa rahvast on lahkunud
„Kaukaasia ja Baltimaad on palju kannatanud. Aga kes ei ole kannatanud! N Liit jättis lagunendes igasse riiki mõne kriisikolde, mille kaudu manipuleerida,” räägib sõja jalust pagenud arst.
„See, et oli sõda, et inimesi tapeti ja genotsiid kestab tänapäevani, pole veel kõige hullem. Veel hullem on, et parim osa rahvast on kodumaalt lahkunud, nad adapteeruvad uuel kodumaal ja paljud ei tule enam tagasi, jäävad uuele maale ja see on hullem kui sõda,” usub Duishvili.
Oma esiisasid teab Davit 13 põlve tagasi: „Olen absoluutselt tõupuhas tsetsheen, nii isa- kui emaliini pidi,” kinnitab ta, et on koostanud sugupuu ja teab 13 põlve esiisasid nimede järgi ja kes millega on tegelenud. „Legendide järgi muidugi, aga 13 põlve pole meie hulgas olnud mitte ühtegi mittetsetsheeni ja ma olen selle üle uhke,” kinnitab ta.
170 aastat tagasi tuli Davidi 6. esiisa, kelle nimi oli Dui, Pankissi orgu elama ja tema järgi sai küla nimeks Duissi. Inimestel polnud tollal perekonnanimesid, vaid räägiti suguvõsadest või klannidest. Duissi küla oli oru suurim.
„Me oleme sõdiv rahvas ja tshetsheenid on terve oma ajaloo võidelnud venelaste vastu. Ka tookord oli Põhja-Kaukaasias sõda ja meile anti Gruusias maad. Praegu on selles orus viis küla, kus elavad etnilised tshetsheenid, kokku umbes 10 000 inimest,” räägib dr Duishvili. Selgub, et kõnealune maa anti tshetsheenidele selleks, et nad kaitseksid Gruusiat põhjast tuleva ohu eest. Legend räägib, et kui dagestanlased tulid hommikul Gruusiat ründama ja kuulsid seal Koraani loetavat, pöörasid nad tagasi.
Pankissi orus voolab Alazani jõgi, Duissi küla asub Alazani jõest
Arstiks tahtnud lapsest peale
Kahjuks elab Daviti perest koduses Pankissi orus veel vaid noorem õde, kuid tema kui naisterahvas kirja ei lähe. Vend, kes on jurist, elab Jekaterinburgis (nõuk. ajal Sverdlovsk) Uuraalis, vanim õde on günekoloog ja elab Vladikaukaasias.
Olles kasvanud arsti perekonnas, on Davit arstiks tahtnud saada juba lapsepõlvest peale. „Kui veel kommunistlik aeg oli, istusin isa kõrval, aitasin tal retsepte kirjutada. Mu isa on sisearst, lõpetanud samuti Tbilisi Meditsiiniülikooli, ema aga matemaatikaõpetaja,” räägib Tbilisi Meditsiiniülikooli lõpetanud ja Moskvas Tshasovi nim. Kardioloogiakeskuses aspirantuuris edasi õppinud David Duishvili.
Kaitsnud 2007. aastal väitekirja „Telmisartaani, rosiglitazooni ja nende kombinatsiooni mõju arteriaalse vererõhu ööpäevasele profiilile, süsivesikute, lipiidide ja puriinide ainevahetusele metaboolse sündroomiga patsientidel”, töötas ta aasta Gruusias, Rusthavi haigla kardioloogiaosakonna juhatajana, teenides kuus pisut üle 100 dollari. „Kõrvalt oli toetus muidugi tugev, sugulased aitasid, oli oma põllumaa, aga arstipalgast elada oli täiesti ebareaalne,” kinnitab kardioloog, et Gruusial on olnud väga raske.
Üheksakümnendatel aktiveerusid kriminaalstruktuurid, vahepeal oli elu juba nii hull, et selleks, et leiba osta, tuli öö läbi sabas seista.
„Praegu on muidugi parem, aga pool elanikkonnast lahkus. Gruusia progresseerub küll kiiresti, aga Venemaa terroriseerib teda kogu aeg: millega saab, sellega surub. Gruusias on ajalugu ja kultuur väga rikas ja auväärne, rahvas väga ambitsioonikas, geopoliitiline olukord aga erakordselt raske ning Venemaa imperialismi mõtted tekitavad pidevat kaost.
Surnud, aga au on alles
Rusthavi oma 150 000 elanikuga on suuruselt kolmas Gruusia linn ja asub möödunudsuvisest sõjategevusest
„Üle mu kodu lendasid lennukid, need pommitasid umbes
„Tshetsheenid on sõdiv rahvas, kes ei anna alla, seepärast on venelased meist pooled ka hävitanud. Me ei karda sõda, aga ohtlik oli just see, et nad tulevad ja okupeerivad totaalselt. Minu arust peatusid grusiinid ilmaaegu, nad oleksid pidanud võitlust jätkama! Saakashvili tahtis ehk oma rahvast säästa ja ohvreid oli ju vähe, aga ma ei mõista seda, nad oleksid pidanud sõdima. Ajalugu näitab, kas president käitus õigesti, aga ikkagi resultaat oli alandav. Sõda kestis ainult poolteist päeva, praktiliselt kaotati Osseetia nii kui enne Abhaasiagi. Kaks riiki, mida tagasi saada on ebareaalne. Vaatamata sellele oli rahvas ühtne, niisugust kokkuhoidmist, nagu sõja ajal Gruusias oli, pole isegi tshetsheenide hulgas kunagi olnud. Grusiinid olid neil päevil eeskujuks kõigile: koalitsioon ja opositsioon töötasid koos. Aga liiga vara peatusid, oleksid nad edasi võidelnud, oleks ehk rahvusvaheliselt veel rohkem sekkutud.
„See on mu isiklik arvamus, et parem on surra kui alla anda,” ütleb Davit. Ometi on tema võitlus tohtrina hoopis inimelusid päästa. Ehitada on palju raskem kui lammutada.
„Kus iganes me praegu ei elaks, me läheme Pankissi orgu tagasi. Me ei tea, mida homne päev toob, aga meil on tohutu soov näha oma maad õitsvana, kus saaks hästi elada. Lähema 10 aasta kohta ei oska midagi ütelda, aga lõpuks läheb pere tagasi, maa kutsub oma inimesed tagasi,” on Davit Duishvili vankumatu. Ta usub sedagi, et inimkond suudab teha vahet tsivilisatsioonil ja kanalisatsioonil ning et targad inimesed ei unusta klassikat ja ajalugu kunagi.
JAANIKA KRESSA
Davit Duishvili
Sünd. 1976 Gruusias, Rusthavi linnas
Haridus
1994-2001 Sakartvelo Ülikool Tbilisis
2002- 2004 ordinatuur, Venemaa kardioloogia teaduskompleks
2004-2007 aspirantuur, Venemaa kardioloogia teaduskompleks
2007 dissertatsiooni kaitsmine, meditsiiniteaduste kandidaat
Töö
2002-2004 sümptomaatiliste hüpertensioonide osakond, Moskva, ordinaator
2004-2007 sümptomaatiliste hüpertensioonide osakond, Moskva aspirant
2008-2009 kardioloogiaosakonna juhataja, Rusthavi, Gruusia
