Omavalitsuste sotsiaaltöötajad on inimesed, keda eriti ei märgata: nad teevad oma tööd enamasti liigse kärata ja nähtavaid jälgi jätmata. Ent kui see töö tegemata jääks, torkaks see kohe valusasti silma. Jõgeva vallavalitsuse sotsiaalhooldustöötaja Liia Stamm on oma ametit pidanud juba ligemale kaks aastakümmet.
Kassema ja Kassinurme on üsna sarnase nimega Jõgevamaa külad, esimene jääb Tabivere, teine Jõgeva valda. Kassema on Liia Stammi sünnikoht, Kassinurme külas on ta aga nüüdseks elanud juba nelikümmend aastat.
Järve keskkooli ehk nüüdse Maarja põhikooli kaheksanda klassi lõpetamise järel õppis Liia Vinni näidissovhoostehnikumis raamatupidajaks. Praktikal oli ta Kaarepere sovhoosis ja sinna suunati ta pärast lõpetamist ka tööle. Algul elas ta Pikkjärvel, siis aga kohtus oma praeguse abikaasa Ennuga ning nende ühiseks kodupaigaks sai Kassinurme küla. Liia vahetas ka töökohta: temast sai Jõgeva näidissovhoosis põllubrigadir. Lühemat aega pidas ta samas majandis nafta- ja viljalao juhtaja ametit. Ka näidissovhoosi ehk hilisema riigimajandi likvideerimise järel loodud ASis Perevara oli ta laohoidja.
Nii nafta- kui ka viljalaos töötades oli vastutus suur. Bensiinikriisi ajal puurisid vargad näiteks kütusemahutisse augu. Sellele oli küll punn ette pandud, ent vabalt oleks võinud juhtuda, et kümme tonni kütust oleks maha voolanud.
“Bensiini oli jõutud sealt üsna vähe võtta. Lasksin mahuti kiiresti tühjaks vedada ja tänasin õnne, et õigel ajal punni märkasin: kui ma seda teinud poleks, oleks võinud suur õnnetus juhtuda,” meenutas Liia Stamm.
1996. aastal võttis Jõgeva vallavalitsus tööle esimesed sotsiaalhooldustöötajad ja ka Liia Stamm hakkas lao haldamise kõrvalt poole kohaga sotsiaaltööd tegema. Mõnes mõttes oli töö talle tuttav: kolhooside-sovhooside ajal pidid majandite tootmisjuhid, brigadirid sealhulgas, ka oma alluvate olme- ja muid muresid lahendama. Külanõukogu täitevkomitee oli ju suhteliselt nappide võimalustega asutus. Pärast mõneaastast praktikat läbis Liia ka sotsiaalhooldaja täiendkoolituse Tallinna Pedagoogilise Seminari juures. Kui ta poleks vahepeal aasta pikkust pausi pidanud, siis oleks tal tänavu märtsis täitunud kakskümmend aastat sotsiaaltööl. Selle ameti kõrvalt on ta tihti ka mujal tegutsenud: olnud näiteks Kiigemetsa kooli kokk või Jõgevamaa omavalitsuste aktiviseerimiskeskuse töötute töötoa juhendaja.
Kaugemal lihtsam
Liia kui sotsiaaltöötaja tööpiirkond hõlmas esialgu Kassinurmet ja Painküla. Viimased kaheksa aastat on ta lahendanud Laiuse kandi inimeste muresid. Pisut kaugemal ongi tegelikult natuke parem sotsiaaltööd teha, sest kodukülas oled kogukonnaga liialt seotud. Ebameeldivate otsuste tegemine on näiteks sellises olukorras keeruline, aga sotsiaaltöötajal tuleb neidki langetada.
“Sotsiaaltöö on kogu aeg keerukamaks läinud: tegutsemisvaldkondi ja seadusi, mida pead tundma, on üha juurde tulnud,” ütles Liia Stamm.
Tema sõnul teevad sotsiaaltöö keeruliseks abivajajad, kes ei taha end kuidagi aidata lasta või jätavad selle vähesegi tegemata, mida neilt endalt nõutakse, et abi saada. Ühel perel oli näiteks täielik õigus puudega lapse toetust saada, aga üks tingimus oli täitmata: pere polnud Jõgeva valla elanike registrisse kantud.
“Tihti ongi nii, et raha suisa vedeleb maas, on vaja see vaid üles korjata. Aga selle asemel kurdetakse rahapuudust ja halvemal juhul süüdistatakse veel vallavalitsustki, et see midagi olukorra parandamiseks ette ei võta,” ütles Liia Stamm. “Toimetulekutoetuse saajad unustavad mõnikord kalendrisse vaadata ja lasevad taotluse esitamise tähtaja mööda. Ning siis on ise hädas. Üürivõlad lastakse üle pea kasvada ning sotsiaaltöötaja peab võlgnikel sabas käima, et nad avalduse kirjutaksid: äkki saab kuidagi ikkagi aidata.”
Ühe drastilisemana mäletab Liia juhtumit, kui eakas naisterahvas võttis kätte ja asus elama ühegi küttekoldeta ja elektrita majakesse ning keeldus sealt kuhugi minemast. Sotsiaaltöötajat ta ligi ei lasknud, suhelda tuli temaga enamasti ühe tuttava kaudu. Kui Liia püüdis organiseerida talle pliidi ehitamise võimalust, oli vanaproua vastu, öeldes: “Aga siis ma pean ju puid ostma hakkama!”
Kui kolmekümnekraadised külmad saabusid, oli Liia süda eidekese saatuse pärast ööpäev läbi muret täis. Imekombel pidas ta vastu, kuuldavasti tänu sellele, et külitas enamasti tekikuhja all nagu karu koopas ning et tuttav talle aeg-ajalt sooja puljongit viis.
“Kui vanaproua surnuks oleks külmunud, oleks meedia kära täis olnud ja kõik süüdistavalt Jõgeva vallavalitsuse peale näidanud. Aga see inimene tõepoolest ei lasknud end aidata,” meenutas Liia.
Tunnid ukse taga
Paljudel tema klientidel on tervisemured ja üks aeganõudvamaid töid ongi inimestega arsti juures käimine. Arsti vastuvõtule on küll kirja pandud kindel aeg, aga ikkagi tuleb mõnikord paar-kolm tundi ukse taga passida. Aga kui sotsiaaltöötaja autoga ei viiks, jääks paljudel arsti juures käimata: busse kas ei liigu sobival ajal või ei sobi bussisõit kliendile kõrge ea tõttu. Lapsevanemad jätavad haige lapsega arstile minemata ka väidetava aja- või rahapuuduse tõttu.
Töö, mida sotsiaaltöötajal iga päev tuleb teha, võtab mõnikord väga palju vaimujõudu. Liia mäletab üht klienti, kellel tekkis soov ära kolida. Istus Liia siis temaga, teine teisel pool lauda, kolm tundi ja arutas, kuidas see kolimine teoks võiks saada ja mida selleks teha tuleks.
“Kui kolme tunni pärast laua tagant tõusime, polnud asi sentimeetri võrragi paigast nihkunud. Aga mina tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun,” meenutas Liia.
Tema sõnul aitab sellistest “nullpunktidest” üle saada muu hulgas kolleegide toetus: Jõgeva valla sotsiaaltöötajad saavad umbes korra kuus omavahel kokku ning arutavad käsitletavaid juhtumeid ja üles kerkinud probleeme.
Küsimusele, kas sotsiaaltöös ikka helgeid hetki ka on, vastas Liia:
“Muidugi on! Näiteks kui karune meesklient, kellega sul eelnevalt konflikt olnud, tuleb, apelsinid kaasas, ja ütleb: “Sa oled noor inimene ja pead vitamiine sööma!”, siis on tuju tükiks ajaks hea,” tõdes Liia.
Ta on sotsiaaltööd, piltlikult öeldes, ka koju kaasa viinud. Tema ja abikaasa Enn võtsid aastaid tagasi hooldada kaks venda, keda saatus karmilt kohelnud: nende emalt oli võetud poegade hooldusõigus, isa aga suri. Praegu käivad kasupojad juba oma radu, ent hoiavad sidet ka Liia ja Ennuga. Ühel suvel osalesid Stammid ka eesti keele pereõppeprogrammis: nende juures olid kahenädalasel “keelekümblusel” vene keelt kõnelevad lapsed.
Liia ja Ennu enda kaks poega on ammu täiskasvanud. Sven (39) elab Jõgeval ja töötab tehnikakaupluses, Alo (35) on aga Tallinnas restorani peakokk. Mõlemad on abielus ja kummalgi on kaks tütart, nii et aeg-ajalt on Stammide juures üsna rahvarohke. Svenil on suviti vanematekodus käimiseks veel üks lisapõhjus: ta kasvatab seal viinamarju.
Nelikümmend aastat
Abikaasa Ennuga kohtus Liia Kaarepere rahvamajas tantsupeol. Ühist teed on nad nüüdseks käinud nelikümmend aastat.
“Mina möödunud aasta oktoobris oma kuuekümnendat sünnipäeva ei pidanudki, vaid pidasime novembri alguses hoopis neljakümnendat pulma-aastapäeva,” sõnas Liia. “Eks me ole tülitsenud ka, aga enamasti oleme suutnud kõik probleemid niisama selgeks rääkida,” ütles Liia.
Peale laste on nad koos kasvatanud loomi. Ennu vanemate majja kolisid nad ajal, mil Eestis suure innuga talusid taastati. Ka nemad hakkasid lehmi ja sigu pidama ning ehitasid valmis suure kartulikeldri. Loomapidamise tipphetkel oli neil laudas 17 sarvilist, osa neist piima- ja osa lihaloomad.
“Algul oli piimaraha tõesti pere eelarvele suureks lisaks,” meenutas Liia. “Siis aga tulid ajad, mil tööstused jäid piima eest võlgu või maksid hoopis “natuuras”, näiteks juustus. Ning kui siis Enn veel koos sõpradega arvutama hakkas ja tulemuseks sai, et ühest loomast tõuseb kuus tegelikult vaid kümne krooni jagu tulu, siis tegime lehmapidamisele üsna kiire lõpu. Tagantjärele ei oska öeldagi, kust me üldse selle aja võtsime, et loomadega jännata.”
Liiat on peale töö ja kodu tegelikult jätkunud ka mujale. Ta on olnud vallavolikogu liige ja Kassinurme naisseltsi toimekas eestvedaja. Praegu on ta Jõgeva vallavalitsuse liige ning kuulub kohaliku omaalgatuse programmi rahataotlusi hindavasse komisjoni.
Kunagi peetud kokaametitki pole Liia päris unarusse jätnud: teda ja teisi Kassinurme naisseltsi liikmeid on kutsutud tihtipeale mitmesuguste rahvaürituste publikut toitlustama.
Teisipäeva õhtuti on Liia aga kunsti päralt: ta käib Jõgeval Piiri tänava koolimajas kunstnik Robert Suvi käe all maalimas.
“Maalimine maandab hästi pingeid,” kinnitas Liia. “Ning Robert on hea õpetaja: ta laseb igaühel säilitada oma käekirja.”
Iseendaks jäämine on tähtis ka sotsiaaltöös. Iseenda kaotanud sotsiaaltöötaja teisi abistada ei suudagi.
Liia Stammi elukäik
* Sündinud 25. oktoobril 1955 Tabivere vallas Kassema külas
* 1963-1971 õppis Järve keskkoolis (praeguses Maarja põhikoolis), 1971-1974 Vinni näidissovhoostehnikumis
* 1999-2000 läbis sotsiaalhooldaja täiendkoolituse Tallinna Pedagoogilise Seminari juures, 2001 omandas KEA Erakoolis kokk-kondiitri eriala
* 1974-1976 Kaarepere sovhoosi raamatupidaja
* 1976-1997 Jõgeva näidissovhoosi/riigimajandi brigadir ja laohoidja
* 1997-1998 ASi Perevara laohoidja
* 1998-2005 Kiigemetsa kooli kokk
* 2005-2008 Jõgevamaa omavalitsuste aktiviseerimiskeskuse töötoa juhendaja
* 1996-2006 ja 2007- Jõgeva vallavalitsuse sotsiaalhooldustöötaja
* Perekond: abikaasa Enn, pojad Sven ja Alo ning lapselapsed Lisete, Hanna, Eva Lotta ja Kadri Ann
Luule Palmiste, Jõgeva vallavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsialist:
Liia Stamm on tohutu empaatiavõime ja suure südamega inimene. Ta ei tunnista väljendit “ei saa”, vaid püüab alati leida võimaluse inimest aidata. Ta teeb tihti rohkem, kui temalt nõutakse. Samas on ta kahe jalaga maa peal ja oskab ennast kehtestada.
Kui Liia-sugused suurte kogemustega sotsiaaltöötajad ükskord pensionile hakkavad minema, on neile väärilist vahetust keeruline leida. Sotsiaaltöötajaid koolitatkse meil küll kogu aeg juurde, aga omavalitsuse sotsiaaltööle nad naljalt ei tule, sest seda ametit tuleb pidada 24/7 ning teada tuleb kõigest: eestkostest, füüsilisest ja vaimsest puudest, töötusest, hooleta lastest jne. Tasu selle määratu töö eest on aga napp.
Verinoor ja elukogemuseta inimene sotsiaaltööd õigupoolest teha ei saagi, sest kliendid “sõidavad” tast lihtsalt “üle”. Lisaks sellele peab sotsiaaltöötaja oskama oma peaga mõelda. Keegi ei ütle talle ette, kuidas ta ühe või teise juhtumi lahendama peab, vaid ta peab selleks ise õige tee leidma. Ja klient ei oota: ta tahab, et tema mure lahendataks kohe.
Liia vastab kõigile neile tingimustele. Ning ta on üks väheseid naisi, kes oma meest alati kiidab. Ta kinnitab, et kui tal poleks nii mõistev ja toetav abikaasa, siis oleks tal oma töökoormat palju raskem kanda.
RIINA MÄGI
