Selle eest, et me elu ühetaolisuse ja monotoonsuse üle ei kurdaks, püüab jõudumööda hoolt kanda ka ilmataat.
Enam-vähem täpselt kuu aega saime nautida imekena lumevalget ja härmaehtes talve, nüüd aga vulisevad taas veed.
Kroonilised torisejad ei jõudnud veel krõbeda pakase ega teelt ära lükkamata lume üle väga kõva häälega kurtmagi hakata, kui tuli suur sula… ja libedus muidugi ka.
Sünoptikute kinnitusel püsivad plusskraadid meie kandis mitu-setu päeva, aga samas, kui tasahaaval lörtsi ja vihma juurde tuleb, öösiti külmetab, ei lõpe liuglemise ja lompides solberdamise aeg veel täna ega homme. Lohutuseks neile, kes valget talve tagasi ootavad, teavad aga loodusemärkide jälgijad kinnitada, et umbes veebruari keskel saame jälle kelgutada-uisutada ja ehk suusatadagi.
Oma jao talve saame me tänavu ilmselt kätte, aga kas varem või hiljem, selgub… hiljem.
Metsavana Arvo Saidla tuli hiljuti ajakirjanduses välja tähelepanekuga, et kui meil vastlapäev lumeta jääb, siis on märtsis ja aprilli alguseski lund küllalt ja enamgi veel.
Elame – näeme!
