Praegune seis haldusreformiga meenutab veidi suurt sagimist ja segadust, kui kaugelt tulnud rong jaama jõudma hakkab. Kõik sebivad ennastunustavalt ning püüavad haarata paremaid positsioone – ikka selleks, et saaks oma rongilt tulevad sõbrad või sugulased kähku oma haardesse ja nendega jaamast minema…
Eesti rahval on tark vanasõna, mis soovitab enne lõikamist üheksa korda mõõta. Praegu tuleb seda haldusreformi eel sebivatele omavalitsustele meelde tuletada. Mille nimel me liitume-ühineme? Kas ainult selleks, et saada riigi lubatud rahanutsakas kätte? Ja edasi? Kindlasti on ühinenud omavalitsusel raha rohkem, kuid ka kulud on suuremad. Inimesi jääb maal endiselt vähemaks, sest pole tööd. Ettevõtlus ei edene kuidagi lihtsalt niisama, kui vallad liituvad. On küll kompetentsemad ametnikud. Nad käivad tööle kaugelt, aga kui kell kukub, löövad läpaka kinni ja kaovad. Mis toimub selles kogukonnas, see neid ei huvita. Nende kodu jääb ju hoopis teise kanti ja kogukonda…
Omavalitsuste ühinemine ei ole lihtne matemaatika, et lööme numbrid kokku – ja tehtud! Hoopis hull on see, kui suure numbri nimel hakataksegi tegelema ainult selle numbriga. Mida teab Väike-Maarja elanik Tormast? Mida annab taoline ühinemine vallale, kus ka praegu suudetakse isegi oma kutseõppeasutust üleval pidada? Mida annab Laekvere valla elanikule teadmine, et tema uus n-ö tõmbekeskus on Tormas, kui puudub isegi igasugune bussiühendus? Miks peavad inimesed sõitma kaugeimasse keskusse, kui võiks sõita lähimasse? Miks peavad Järvamaa inimesed juba aastaid sõitma kord Tallinna, kord Jõhvi, kord Pärnusse, sest neile vajalike talituste piirkonnakeskused on nende jaoks täiesti ebaloogilistes kohtades? Miks me tahame luua värdjalikke moodustisi, mis ei tee inimeste elu lihtsamaks, vaid ainult hullemaks? Mida me sellega saavutame? Mida see annab peale selle, et keegi saab kusagil “linnukese” kirja, et “tehtud”?
Palun lugege veelkord rahulikult läbi haldusreformi seaduseelnõu ja selle seletuskiri. Ja mõelge selle üle, kelle huvides ikkagi midagi tegema peaks…
