Eile võis taas murjaninäolisi ja veidravõitu hilpudesse riietatud lapsi õhtuhämaruses ringi lippamas näha. Sest õige mardisant teab: ukse taga kolkimas, laulmas ja ande nurumas tuleb käia juba mardipäeva eelõhtul.
Iga pedagoog on kogenud: kui tõepoolest tahad, et laps midagi meelde jätaks, tuleb õpetlikku juttu võimalusel tegudega ehk praktikas kinnistada.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis korraldati juba tükk aega varem „mardisandikoolitust” ja vähemalt seal lustinud-õppinud lasteaia- ja koolilapsed teavad nüüd täpselt, et sandiskäimine on tublisti tuumakam ettevõtmine kui ennast ära moondada, naabrite juurde poetuda ja seal ehk mõni mõistatus esitada või salmike laulda.
Õiged mardisandid tulevad rõõmsa kisa-käraga, teretavad pererahvast, räägivad, kust ja milleks tulid, laulavad ja soovivad pärast andide saamist ja enne teeleasumist vilja- ja karjaõnne.
Õnn kulub kõigis peredes ikka ära: kui laudaloomi pole, nurrub ehk kass diivaninurgas või valvab koer maja. Ja kasvuõnne vajavad potililledki.
Õnneks pole ilm väga külm — vanarahvas teadis, et mardipäeva pakane toob sula ehk musta maaga jõulu.
10. november 2009