Anonüümsete kommentaaride kaotamise järel tuleb meedial tõsiselt ette võtta suhe sotsiaalmeediaga.
Kui Postimees veebis avaldatava sisu anonüümse kommenteerimise võimaluse 1. veebruarist ära kaotab, siis on see oluline muutus, aga kõigest üks samm mitmete Eesti meediamaastiku kujunemisel juhtunud valuvigade parandamise teel.
Usun, et lõpuks kaotab anonüümse kommenteerimise ära ka Delfi või piirab seda väga olulisel määral. Ekspress Grupp on seda juba teinud näiteks oma nädalalehe Eesti Ekspress digiväljaandes. Kõige lihtsam ja parem oleks, kui kaks suurt meediagruppi talitaksid siin sünkroonis, aga konkurentsiolukord ja aastate vältel võetud seisukohad ning samuti aastaid kestnud Leedo vs Delfi kohtuvaidlus on niisuguse arengu võimatuks muutnud.
Ananüümsed kommentaarid on kahjustanud ajakirjandust
Pärast Postimehe otsust on palju juttu olnud sellest, miks massilised anonüümsed kommentaarid ühiskonna kui terviku vaatenurgast halvad on. Vihakõne, trollimine, avatud uks kõikvõimalikele provokatsioonidele ja manipuleerimisele, avaliku debati vaesustumine ja radikaliseerumine. Samas on anonüümsed kommentaarid Eesti meedia peavoolu oluliselt muutnud, võib ka öelda, et kahjustanud ajakirjandust ennast.
Üks väljaanne lähtub sisuvalikutes sihtrühmast ja selle oletatavatest ootustest, sisemistest väärtustest ja missioonist (isegi kui neid pole ametlikult sõnastatud), peatoimetaja ja toimetuse vaatest maailmale. Need tegurid võivad olla ühe keeleruumi või kultuuri piires väga erinevad. Küll peavad kõik väljaanded vaba ajakirjanduse piires silmas universaalseid uudisväärtusi – erakordsust, värskust, mõjukust, lähedust, konfliktsust, päevakajalisust, osalejate tuntust.
Väljaandjate soov saada internetis uudisele võimalikult palju kommentaare on toonud paraku nüüdseks klassikaliste uudisväärtuste kõrvale uued uudissündmuste valimiste mõjurid. Ajakirjanduse uurija Tiit Hennoste nimetab neid kommenteerimisväärtusteks. Selliste kriteeriumidena nimetab Hennoste seitsme aasta eest ilmunud meediaõpikus lugeja ärritamist, vastuollu minekut mõne ühiskonnarühma arusaamadega, mustvalget lähenemist, tugevaid tundeid äratavaid isikuid, võimalust näidata oma üleolekut, võimalust inimesi lahterdada.
Kommenteerimisväärtusega arvestamine veebist paberisse
“Kõrge kommenteerimisväärtus võib olla teemadel, mis pole eriti uudisväärtuslikud,“ märgib Hennoste. “Kommenteerimisväärtuse tõstmiseks võidakse serveerida materjali nii, et see kutsuks enam kommenteerima. Tulemuseks on tekst, mis läheneb tugevalt arvamusloole, mitte uudisele.“ Kõik see on täna veel tõesem kui õpiku ilmumise ajal.
Kuna Eesti toimetustes ei ole jaotust paber- ja digiväljaande vahel, siis on kommenteerimisväärtusega (alateadlik) arvestamine triivinud veebist paberisse. Tulemust näeme lugejatena iga päev. Kui nüüd suur osa Eesti ajakirjandusest kommentaaride painest vabaneb, siis väheneb loodetavasti ka vajadus luua kommenteerimisväärtustele vastavaid tekste.
Suurem mure kui anonüümsete kommentaaride õõnestav mõju on aga mure Eestis meedia tuludega. 1990. aastate keskpaigast on mitu põlvkonda harjunud veebist sisu tasuta saama. Praeguseks on inimesed harjunud sedasama suurte kuludega tehtud eestikeelset sisu ka sotsiaalmeedias tasuta jagama. Tulemuseks on olukord, kus kulud jäävad täismahus kohalike meediamajade kanda, kuid järjest suurema osa reklaamituludest viivad Facebook ja Google välismaale, panustamata Eestisse maksude, palkade või investeeringutena sentigi.
Eeldab järjekindlat ühiselt tegutsemist
Hinnanguliselt võivad Facebook ja Google Eestist reklaamitulu saada sama palju kui siinne meedia veebist kokku. Probleem on turuosalistele hästi teada – nagu olid ka anonüümsete kommentaaride mõjud –, kuid siiani pole sisuliselt konkreetsete lahenduste otsimiseni jõutud. Õiglane on mainida, et sarnase väljakutse ees seisab meedia pea kõikides maades. Mõnel pool on väljaandjad üht-teist ette võtnud ja ka teatavate tulemusteni jõudnud.
Ilma seadusi muutmata on välismaiseid gigante võimatu sundida tulusid kohaliku sisuloome kasuks loovutama. Tuleb uurida, kas oleks mõistlikum kopeerida algatusi mõnes suuremas Euroopa riigis või mõelda koha peal midagi välja. Vastav tagatrepitöö parlamendis on Eesti väljaannetele jõukohane, kuid eeldab järjekindlat ühistegevust, mida siiani on hoopis väiksemates küsimustes olnud võimatu saavutada. Kindlasti ei lase Facebook ja Google muutustel vaikides sündida, kuid sellest võitlusest pole ajakirjandusel pääsu.
ANVAR SAMOST
