Praegusel digifotoajastul tundub olevat väga lihtne ise pilte teha, olgu siis meie jaoks olulistest sündmustest, sõpradest-tuttavatest või millestki muust, mida tähtsaks peame. Hoopis teistsuguse eesmärgi ja tähenduse saab pilditegemine väheste tõeliste entusiastide jaoks. Liiati veel juhul, kui huvi fotograafia vastu on tihedalt seotud mõne muu põneva hobiga.
iii
Üks selline mees, kes fotograafiat põhjalikumalt tunneb ja kellel ka tõsine huvi looduse vastu, on Jõgeva maaparandusbüroos töötav Toivo Vihalem.
“Minu huvi pildistamise vastu sai alguse lapsepõlvest, mil fotod olid mõistagi mustvalged ja neid tuli ilmutada pimikutes, millest tänapäeva digifotosid klõpsutavad nooremad inimesed enam midagi ei tea. Umbes kuus-seitse aastat tagasi, kui juba digitaalfotod ja vastavad aparaadid rohkem levima hakkasid, ostsin endale ka korralikuma digikaamera ja viiel viimasel aastal olen tõesti päris põhjalikult loodusfotode tegemisele pühendunud,” rääkis Toivo Vihalem teda köitvast hobist.
Kumb kummale hobile täienduseks tekkis, kas looduses käimine fotograafiale või vastupidi, seda Vihalem täpselt öelda ei oska. “Eks mu igapäevatöö ole ju suuresti looduses liikumisega seotud. Olen erialalt maaparandaja ja seetõttu tuleb mul ka veekogude temaatikaga sageli kokku puutuda. Sellest ka minu suurem huvi nende pildistamise vastu. Mulle pakuvad pinget eelkõige looduse ürgsemad paigad. Oma rolli mängib seegi, et ma oma kodust piirkonda ning kogu maakonda piisavalt hästi tunnen,” rääkis Toivo Vihalem.
Parima pildi saab varahommikul või hilisõhtul
“Iga inimene ei julgegi metsa minna, sest kardetakse ära eksida. Minna hommikul kodust välja ja võtta ette kahekümne kilomeetri pikkune rännak metsas eesmärgiga jõuda õhtuks teekonna alguspunkti tagasi – niisugust ettevõtmist vist tõepoolest enamik inimesi pelgab.. Ammugi veel juhul, kui eesmärgiks pole konkreetse trajektoori läbimine, vaid hoopis huvitavate ja elamusi pakkuvate paikade leidmine ning nende jäädvustamine,” nentis loodusesõber.
Looduses ringi liikuvale inimesele lisab tänapäeval kindlustunnet
Kõige paremad loodusfotod saab tema sõnul just varahommikuti ja hilisõhtuti, sest siis on fotografeerimiseks kõige sobivam valgus. Toivo sõnul on selleks igati sobiv hetk just selline päikeseline ja karge sügishommik või ka õhtune päikeseloojang, nagu olid hiljutistel kuivadel ja selgetel sügispäevadel.
Rahutu hingega inimene linde ja loomi ei pildista
“Mina olen rohkem maastiku pildistaja ning loomi ja linde eriti taga ei aja,” tunnistas Toivo Vihalem, kes ennast rahutu hingega liikuvaks inimeseks peab. Ta ei suuda enda sõnul kuigi kaua ühel kohal püsida, et linde-loomi passida, ehkki fototehnika on tal selleks olemas, kuid arvab, et ehk vanemas eas, kui enam liikuda ei jõua, on tal kannatust ka elavaid objekte pildistada.
Seetõttu ei huvita Toivot ka teiste loodusfotograafide pildistatud linnud ja loomad, küll aga maastikufotod.
Kohtumine karuga
Olgugi et Toivo Vihalem loomi objektiivi ette ei otsi, on ta ometi kokku sattunud ka mitmete metsloomadega. Näiteks Alam-Pedja looduskaitsealal võib kakskümmend kilomeetrit maha kõndida, ilma et teele jääks kasvõi ainsatki majapidamist. “Seal võib loomi kindlasti tihemini kohata kui inimesi,” kinnitas loodushuviline, kes on metsas liikumas näinud nii karusid kui hunte.
“Ilvest mina looduses veel kohanud pole. Aga ma usun, et nemad on mind küll näinud,” nentis ta.
Kord kevadisel jäälagunemise ajal sattus Toivo Vihalem karuga silmitsi. Värskeid jälgi märkas ta juba enne mesikäpaga kohtumist.
“Vaatasime siis tõtt. Karu seisis tagakäppadel minust umbes kuuekümne meetri kaugusel,”rääkis fotograaf. Ja kuigi karud just kevadel pärast talveunest ärkamist kõige agressiivsemad pidavat olema, ei osanud mees enda sõnul tookord hirmu tunda.
Metsaelanike nutikus hämmastab
“Võin ka metsseakarja keskele sattuda, ilma et nende rünnakut kardaks. Hullumeelseid võib olla nii inimeste kui loomade hulgas,” lausus loodusfotograaf. Kui koer mehega kaasas on, hoiavad loomad pigem eemale. Koerale pakub lõbu kährikute tagaajamine. Neid on Toivo sõnul metsas palju.
Just kährikute kavaluse toel on Toivo Vihalem mõistnud, kui arukad tegelikult metsaelanikud on. Kährik on väike loomake ja jõuga koera vastu ei saa. Seepärast teeskleb ta koera kätte jäädes väga osavalt surnut, kuid laiba vastu koer huvi ei tunne ja jätab ta sinnapaika. Kui koer eemaldub, teeb “surnud” kährik kõigepealt lahti ühe silma, siis teise ning siis putkab vilkalt minema.
Üksildased paigad meelitavad
Tavaliselt läheb Toivo Vihalem kodunt välja pooleks või terveks päevaks. Lisaks fototehnikale omab ta jõel matkamiseks tarvilikku kanuud. “Põltsamaa, Pedja, Suur Emajõgi, Elva jõgi on mul kanuuga läbi sõidetud,” rääkis loodusesõber. Enamasti rändab Toivo Vihalem ringi üksi, harva ka kaaslasega.
“Mulle meeldib rännata just hästi üksildastes paikades,” tunnistas mees.
Enamik inimesi läheb loodusse ikka kas korvi, jahipüssi või mootorsaega. Seetõttu on nende metsaskäimised üsna hooajalised. Toivo Vihalema eesmärk loodusse minnes on sootuks teistsugune, seepärast on ka tema rännuteed paljudele ehk arusaamatudki. Kodust kaugemale minnes võtab loodusesõber kaasa ka telgi, ööbimiseks tarviliku varustuse ja toidu. Telgi jätab ta tavaliselt autosse ja järelikult tuleb arvestada sellega, et õhtuks peab sinna tagasi jõudma.
Rabad paeluvad oma salapäraga
Üldiselt võib Toivo Vihalem ennast rabamatkajaks pidada ja nii on tal kõik Eesti suuremad rabamassiivid läbi käidud. “Hommikul asun teele ja lõunaks jõuan raba keskele. Õhtuks olen jälle teekonna alguspunktis tagasi,” kirjeldas rännumees oma päevaplaani. Selline päevapikkune rabaretk ongi Toivo sõnul ühe hea loodusfoto hind. Jõgevamaad tutvustavasse raamatussegi on paar rabadest tehtud fotot Toivo Vihalema kollektsioonist välja valitud. Enne rappaminekut tuleb aga teekond endale kaardi järgi selgeks teha. Liiati on rabas kohti, kuhu minnes peab täpselt tuldud teed tagasi kõndima ja mõned alad on täiesti läbimatud. Üksi rabades liikudes Toivo liialt suuri riske ei võta.
“Sisse kukkudes tuleb lihtsalt kõhuli lasta ja ennast jälle kindlale pinnale upitada,” teab looduserändur. Mis Toivot tegelikult sohu ja rappa meelitab? Laukad ja veepeegeldused on need, mis loodusfotograafi võluvad. Toivo Vihalem usub, et tema tehtud fotod peaksid inimestele selle poolest huvitavad olema, et tavaline looduses seikleja niisugustesse paikadesse, mida tema külastab, peaaegu kunagi ei satu. Tõelist loodusefänni just kõige ürgsematesse ja tavainimese poolt kardetumatesse paikadesse tõmbabki.
Skandinaavia mäestikud pakuvad silmailu ja põnevust
Toivo Vihalem on käinud matkamas ka Soome põhjaosas Kuusamos. Sealsetelt kõrgustikelt avaneb ümbritsevale loodusele väga ilus vaade. Eelmisel sügisel käis ta viimati põhjanaabrite juures Karjala kauneid paiku avastamas. Karjala sügisene loodus on tema kinnitusel väga ilus. Kui meil kipuvad kaselehed sügisel pruuniks muutuma, siis Karjala kaskedel muutuvad lehed kuldkollaseiks. Samas ei meeldi talle põhjamaine pimedus, sest seal on päev sügisel veel lühem kui meil. “Kui kell seitse õhtul läheb pimedaks ja alles kell seitse hommikul valgeks, siis kaksteist tundi järjest magada ei taha,” tunnistas loodusesõber.
Käidud on ka Norras Lofoodi saartel sealseid mägesid avastamas. “See on ikka tõeliselt haruldane vaatepilt, kui ise oled mäe otsas ja all fjordides kihutab siksakke tehes NATO hävitaja. Ainult et pildi peale pole seda kihutamist võimalik püüda,” rääkis mees, kelle kinnitusel just Skandinaaviamaad ongi loodusfotograafile tõelised meelispaigad. Ta ise on seal mitmeid kordi käinud.
Võõras silmapaar ei näe foto juurde kuuluvat lugu
Eestile on Toivo Vihalemal ring enam-vähem peale tehtud. Saartest ootavad veel avastamist Kihnu ja Ruhnu, mandril on tema jaoks huvipakkuvam Lõuna-Eesti, eelkõige Setumaa, selle arhailine elukorraldus ja omapärane maastik.
Kui palju fotosid aja jooksul Toivo Vihalema isiklikku arhiivi jõudnud on, ta täpselt öelda ei oskagi. Kindlasti on neid palju ja hinnangut andma ta neile ise ei kipu. See on maitseasi ning need, kel huvi, on saanud tema fotonäitusi Eestimaa erinevais paigus ka näha. Fotograaf ise tõdes, et kindlasti pole pildil näha olev võõrastele nii huvitav nagu talle endale, sest nemad ei tea foto saamislugu.
Loodusfotode tegemine pole just odav lõbu. “Ega ma neid müümiseks polegi teinud. Mulle pakub looduses käimine ja pildistamine hingelist elamust ja võimalust ennast igapäevaelust välja lülitada,” tunnistas Toivo Vihalem.
iii
TOOMAS REINPÕLD
