Ilmselt nad teevad nüüd selle ära. 2001. aastal külmutas Reformierakond tolleks hetkeks juba stardipakkudele kummardunud haldusreformi tervelt 15 aastaks.
Nüüd enam Toomas Savi presidendiks ei pürgi, nagu 2001. aastal. Nii ongi haldusreformi pikaajalisest pidurist saanud ühtäkki vedur, millele peaksid hobujõude lisama ka võimuliidu väiksemad vennad. IRLil, kes on kõik see aeg tahtnud linnu ja valdu liita, ei sobiks nüüd ju passida. Sotside jaoks oleks ilmselt liiast veel ühes küsimuses valitsusliidu sees tüli kiskuma hakata.
Selline tähtede seis võimaldaski peaminister Taavi Rõivasel teisipäeval Postimehes ilmunud loos, kus ta sõnastas alanud aasta viis suuremat sihti, rahuloluga teatada, et praegune valitsus on jõudnud haldusreformi elluviimises kokkuleppele ja selles osas on põhimõtteliselt edasi mindud.
See on selge märk, et lõpuks on ka Reformierakond aru saanud, et niivõrd suure omavalitsuste arvuga jätkamine oleks vastutustundetu avaliku raha põletamine. Esmalt tasubki otse ja keerutamata öelda, et valdade ja linnade liitmise peamine eesmärk on säästa maksumaksjate raha.
Efektiivsuse, optimeerimise või muude samalaadsete sõnade katte all on oma haldusreformi nüüdseks ära teinud enamik riigiasutusi, eraettevõtetest rääkimata. Eestis ei ole näiteks juba ammu mitte 15 prefektuuri, vaid kõigest neli.
Töökohti jääb maakondades vähemaks
Pankade esindusi ja kontoreid on tõmmatud nii elanike arvu vähenemise kui e-teenuste leviku loogilise jätkuna järsult vähemaks. Eks selle käigus ole sündinud ka omalaadseid geograafilisi kurioosumeid. Arvake näiteks ära, millisesse Swedbanki regiooni kuuluvad nüüd Narva või Jõhvi kontor. Õige vastus on Lõuna-Eesti.
Nimed nimedeks. Kõigi nende muutustega on jäänud ka töökohti vähemaks. Omavalitsustega ei lähe teisiti. Ei tasu vist väga tõsiselt võtta jutte sellest, et vallamajade sulgemisega ei tõmmata ametikohti oluliselt koomale, kuna endistesse vallakeskustesse jäävad alles teeninduspunktid. Kindlasti jääb nende inimeste arv, kelle palgaraha tuleb kohalikust linna- või vallaeelarvest, kogu Eesti peale märgatavalt väiksemaks. Muidu poleks sel reformil mingit mõtet.
Sellest tulenevalt jääb ka töökohti enamikus maakondades vähemaks. Ilus on mõelda, et aastaid eelarvelistes asutustes ametis olnud inimestest saavad nüüd ettevõtjad, kes hakkavad ise teistele tööd pakkuma. Või siis vabanevad nende näol tublid spetsialistid, mis ajendaks rohkem ärisid maale üle tooma. Hea, kui see soov kas või osaliselt täituks.
Millised on riigi meetmed, et elu paraneks?
Omavalitsuste ühendamise kõrval on põhiküsimus, mida tarka selle säästetava rahaga peale hakatakse ja kuidas piirkondlikku ebavõrdsust Eestis vähendada. Taavi Rõivas lubab, et koos teiste planeeritavate muudatustega omavalitsuste töös sünnivad tugevad ja võimekad vallad, mis pakuvad inimestele paremaid teenuseid ja suurendavad maapiirkondade konkurentsivõimet. Loosungina kõlab see hästi, kuid paraku puudub selge pilt, millised need teised planeeritavad muudatused konkreetselt on ja mis inimesele paremaks läheb.
Uute piiride tõmbamisega ja suuremate omavalitsuste volikogude valimisega iseenesest töökohti juurde ei tule ja elukeskkond paranema ei hakka. Millised on need haldusreformiga kaasnevad riiklikud meetmed, mis peaksid toetama Eesti arengut ka väljaspool Tallinna ja Tartut?
On selge, et kohalikud võimud peaksid praegusest rohkem huvituma ettevõtluskeskkonna loomisest. Kuid plaan siduda omavalitsuste tulude laekumine töökohtade arvuga toob vähemasti esialgu loodetud tulemuste asemel pigem segadust. Uued töökohad tulevad ikkagi vaid siis, kui ettevõtjatel tekivad selged eelised, miks on neil kasulik tegutseda pealinna asemel näiteks Kiviõlis või Kilingi-Nõmmel.
Piirkondlikud erinevused võivad veelgi süveneda
Sotsid on oma programmis ette näinud väljaspool Tallinna tegutsevate ettevõtete sotsiaalmaksu alandamist kolme protsendi võrra. Kuid praegune võimuliit on piirkondlike maksuerisuste sisseviimisel skeptiline olnud. Eesti olevat selleks liiga väike ja avatud ettevõtluskeskkonnas on keeruline ja ebamõistlik jälgi ajada, kas ettevõtte registreeritud aadress ja töökohtade tegelik asukoht kattuvad.
Kuigi Eesti on väike, on aga erinevused mitmete oluliste näitajate poolest vägagi suured. Puudutagu see näiteks muutusi elanike arvus, tööpuuduse taset või jõukust. Kõigis maakondades peale Harjumaa jääb brutopalga tase Eesti keskmisele alla. Korterite keskmine hinnatase on Eesti ühes tööstuskeskuses Kohtla-Järvel 16 korda madalam kui Tallinnas. Turuväärtuse vahe pole mitte 16 protsenti, vaid koguni 1600 protsenti. Aga maksuerisuse kehtestamine isegi mõne protsendi võrra pole võimalik. Kinnisvara väärtus on enamikus maakonnakeskustes pealinnast mitu korda madalam.
Eesti inimeste varad koosnevad peamiselt teenitud ja kogutud rahast, kinnisvarast ja pensionisambast. Kui seda kõike koos arvestada, siis joonistub Eesti inimeste jõukuseastme tohutu erinevus sõltuvalt nende elupaigast eriti tugevalt välja. Samas on igapäevaste kaupade ja teenuste hinnad kõikjal ühel tasemel. Suurtes keskustes on need tänu konkurentsile pigem madalamad. Inimeste jätkuv lahkumine väikelinnadest on kõigi selliste teguritega sisse programmeeritud.
Kuid kas selliste suundumustega tulebki leppida või tasub otsida Eestile sobilikumat regionaalpoliitilist tarkvara? Kas haldusreformi eesmärgiks jääb vaid avaliku raha säästmine, millele võib järgneda piirkondlike erinevuste veelgi järsem süvenemine, või on võimuliidul olemas ka rohi, kuidas seda protsessi pöörata? Eelkõige tasub vastuseid küsida väljastpoolt Tallinna valitud parlamendiliikmetelt.
ERIK GAMZEJEV, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja
