Filmimees Vallo Kepp andis muuseumis kirjandustunni

Jõgeval Betti Alveri muuseumis sai üleeile kuulata Arbujate luulerühmitust käsitlevat loengut, mille pidas üldse mitte kirjandusteadlase, vaid hoopis filmimehena tuntud Vallo Kepp. Ta tõi muuseumi ka näituse “Arbujate aabits”, mis jääb avatuks peaaegu kaheks kuuks.


Vallo Kepp on teinud arbujatest kolm filmi. Üks neist käsitleb Betti Alveri, teine Bernard Kangro ning kolmas Uku Masingu elu ja loomingut. Masingu-film on õigupoolest filmitriloogia. Nüüd on Kepp nõuks võtnud anda filmikunsti vahenditega ülevaade tervest arbujate rühmitusest, millesse kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik, Paul Viiding ja rühmitusele nime andnud luuleantoloogia (“Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat”, ilmus 1938) koostaja Ants Oras.

Filmi ette valmistades on Vallo Kepp läbi töötanud mitmesugust materjali. Muu hulgas on ta välja kirjutanud umbes viissada arbujate kohta käivat tsitaati. Valikut neist saabki lugeda näituse “Arbujate aabits” stendidelt, mille on kujundanud kunstnik Kertu Sillaste.

“Tsitaadid räägivad vähem kirjandusest ja rohkem arbujate inimlikust poolest,” ütles Vallo Kepp. “On ka tsitaate arbujatelt endilt, ent enamasti räägivad neist teised.”

Näitus “Arbujate aabits” oli kõigepealt väljas Tallinna keskraamatukogus. Seal täiendasid tsitaatidega stende Vallo Kepi isiklikust raamatukogust pärinevad arbujate-teemalised raamatud.

“Viisin neid sinna viis kasti,” tunnistas Vallo Kepp. Jõgeval raamatuid kahjuks näha ei saa. Kui näitus Tallinna keskraamatukogus üleval oli, käis seda vaatamas ka Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru. Loomulikult tekkis tal kohe mõte see Jõgevale tuua.

Näituse avamisel kõneles Vallo Kepp pikalt ja põnevalt arbujate rühmitusest ja selle värvikatest liikmetest. Kuivuses ja igavuses seda omapärast kirjandustundi küll süüdistada ei saanud. Ning kuulajatepuudust polnud samuti: muuseumi saal oli pilgeni täis Jõgevamaa gümnaasiumi abituriente.

Vähendatud pilt eestlaste saatusest

Vallo Kepi sõnul on arbujate saatus vähendatud pilt Eesti inimeste saatusest: üheksast arbujast kaks siirdusid sõja ajal pagulusse, kaks astus komparteisse, üks läks hävituspataljoni koosseisus Nõukogude tagalasse ja tuli Vene vägedega Eestisse tagasi, üks oli siseemigratsioonis enne ja pärast sõda, üks hukkus Siberis, neli visati Nõukogude Eesti kirjanike liidust välja (hiljem nende liikmelisus küll taastati), üks visati komparteist välja ega naasnudki enam selle rüppe.

Arbujate ümber on tekkinud ka palju legende. Mõni autor on väitnud, et tema tekstid paigutati “Arbujate” antoloogiasse temalt nõusolekut küsimata ning nii sattus ta vastu tahtmist arbujate hulka. Vastukäivat infot võib leida ka arbujate omavahelise suhtlemise kohta. On väidetud, et osa rühmituse liikmeid praktiliselt ei suhelnudki omavahel, samas näitavad mõned fotod ja dokumendid midagi muud. Arbujate omavahelised suhted on Vallo Kepi sõnul üldse väga intrigeeriv teema.

“Me peame arbujate aega vaatama nagu läbi uduse klaasi. Väga keeruline on aru saada, mis seal tõde, mis vale,” ütles Vallo Kepp. “Praegu võime aga juba rääkida ka teemal “arbujate lapsed. Paul Viidingu poeg Juhan Viiding on ju eesti luules väga oluline autor ning Mart Raua järeltulijate hulgas on suisa mitu andekat kirjutajat. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem saan aru, et olen esimese põlvkonna intelligent. Teise või kolmanda põlve intelligendiks olemine on midagi hoopis muud.”

Tegi filmi Alverit nägemata

Pikemalt kõneles Vallo Kepp sellest, kuidas ta 1988. aastal Betti Alverist filmi tegi.

“Alver elas siis veel, aga filmi tegin ma kui surnud inimesest, sest Alver ei soovinud, et teda filmitaks. Korraks tekkis küll väike lootus, et pääseme kaameraga tema juurde, aga siis tuli filmi stsenarist Paul-Eerik Rummo teatega, et läbirääkimised on ummikusse jooksnud,” meenutas Kepp. “Nii tuligi Tartus piirduda Alveri Koidula tänava korteri akende ja tema varasemate kodude filmimisega. Käisin tookord ka Jõgeval. Filmisin siinsamas majas Alverite pere kunagist elutuba ja sõitsin dresiiniga üle Pedja jõe. Mäletan, et lahtisel platvormil silda ületades tekkis huvitav kaja.”

Elusat Betti Alverit nägi Vallo Kepp alles siis, kui filmigrupp luuletajale valmis filmi näitama läks. Selleks võeti kaasa videomakk ja telekas.

“Alver vaatas filmi ära, võttis teadmiseks, aga ei osanud selle teadmisega vist midagi peale hakata. Mulle tundus, et tal puudus filmikunsti tarbimise kogemus. Telekat tal polnud ja kinos ta vist ka ei käinud.”

Betti Alveri sünnilinn Jõgeva on Vallo Kepile tegelikult üsna tuttav paik: lapsepõlves saadeti ta tihti rongiga siia — külla oma kahele vanapiigast tädile.

“Mäletan seda muret, mis mind valdas, kui rongiga sõitsin: pelgasin nimelt, et ei märka õiges peatuses maha tulla. Täna tuli see mure mulle kuidagi elavalt meelde,” ütles ta.

“Suisa üllatav, kui põnevat materjali võib näituse stendidelt leida. Juba tsitaatide autorite ring on aukartust äratav,” ütles Jõgeva põhikooli emakeele ja kirjanduse õpetaja Maimu Valdmann. Tema Jõgevamaa gümnaasiumi kolleeg Merle Ojamets lisas, et Vallo Kepi jutt arbujatest tõi arbujate teema kohta välja uusi aspekte ja näitas mitmeid asju teise nurga alt.

“Kõigile see võib-olla huvi ei pakkunud, aga paljudele kindlasti,” arvas Ojamets.

Vallo Kepi sõnul on Eestis üldse ilmunud umbes 6000 luulekogu ja ligikaudu pooled neist on tal kodus olemas ja mõistagi ka läbi loetud.

“See annab mulle teatud enesekindluse luulest ja luuletajatest rääkida ning filme teha,” sõnas Vallo Kepp.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus