Hea isa on suur õnn. Ta on tugev ja turvaline. Ja kuigi ehk teinekord karmima sõnaga kui ema, suudab ta rahulikuks jäädes tuge pakkuda ka pisikestes kriisiolukordades, kus naiselik temperament teinekord üle ääre vahutama kipub.
Kahjuks näitab elu, et kuigi praeguses ühiskonnas mõlema lapsevanema rolli võrdsustatakse ja isalegi võimalus antakse pisikese lapsega kodus olla, ei seo isakohustused kõiki meesterahvaid laste külge sel määral, et nad vankumatult perele truuks jääksid. Kuigi mehi tugevamaks sugupooleks peetakse, ei jätku neil alati vaprust kanda koormat edasi ka siis, kui kodus kõik just nii ei suju, nagu unistatud ja loodetud. Aga müts maha nende meeste ees, kes lahku kolinult oma lapsi ei reeda, vaid kaelakandjaiks aitavad. Erilist imetlust väärivad need, kes emata jäänud lapsed üksi üles kasvatavad. Kuldaväärt on kasuisadki, kes poolikusse perre toeks tulles oma ja veidi vähem oma vahel vahet ei tee. Mõnikord tuleb aga vanaisalgi isa eest olla ja kindlasti ei jäta lapselaps sellist taati vanaduses hätta.
Homsel isadepäeval küpsetatakse paljudes peredes jälle rohkem kooki, käiakse külas ja võetakse külalisi vastu. Kui rohkemaks võimalus puudub, saadetakse meile ja sõnumeid, helistatakse. Paljudel tuleb sel puhul ka kalmistule küünalt süütama minna. Austagem tõelisi mehi — isasid, kes oma laste jaoks alati olemas.
7. november 2009
