Kohtumisel keskkonnaminister Jaanus Tamkiviga tegime kolm ettepanekut, kuidas tulevikus looduse reostamist vähendada.
Esiteks võiks keskkonnainspektsioon sisse seada lühinumbriga telefoni, kuhu saaks ebaseaduslikust prügist teatada. Sinna võiks helistada ka siis, kui maanteel märgatakse prügi maha laadivaid autosid või eessõitva auto aknast prügi välja visatakse. Numbrit ja sellele helistamise korda tuleks avalikkusele tutvustada. Praegu enamasti ei teata, kuhu helistada või mida ette võtta, kui märgatakse keskkonna prahistamist.
Teiseks tuleks laiemalt tutvustada prügi ebaseadusliku käitlemisega seotud ohtusid ja karistusi. Reisilaevade pardal on näha silte, kus meenutatakse, et prügi merre viskamine on karistatav. Ka maanteede ääres ja näiteks bensiinijaamades võiks sarnast teavitamist teha, kus kirjas, et prahipildumise eest on trahv kuni kaheksateist tuhat krooni.
Kolmandaks soovitame kaaluda liiklusseaduse muutmist, mis kohustaks omama autos prügi kogumise võimalust. Liikluspolitsei saab vajadusel selle olemasolu kontrollida. Mõistan, et selline ettepanek tundub veidi populistlik, kuid ütlen isiklikust kogemusest – see toimib. Prahti ikka tekib ja mugav võimalus kogumiseks vähendab aknast väljaloopimise kiusatust. Praegu on prügikoti omamine südametunnistusest lähtuvalt vabatahtlik. Äkki aitab selle kohustuslikuks muutmine vähendada teeäärte risustamist?
Vesteldes eelmise nädala reedel Tallinna-Tartu maantee äärset sodi korjanud Paide Ühisgümnaasiumi õpilastega, tundsin piinlikkust nende isade ja emade eest, kes autoaknast sodi välja loobivad. Kas mõtlevad suitsukoni või kommipaberi minema lennutajad, et nende endi lapsed tulevad ja korjavad selle kord kokku. Et Eestimaa saaks puhtaks ja jääks puhtaks, vajame mõtteviisi muutust. Prügi laialiloopimine peab olema palju laiemalt taunitav kui seni. Seadusandjal, riigipoolsel teavitamisel ning riigi sunnil on siin oma roll täita.
TÕNIS KÕIV, Riigikogu liige, Reformierakond
