Kaera külas elav Veronika leidis oktoobri keskel oma maja ümber luusimast noore isase kassi, kes oli ilusa välimusega, sõbralik ja hästi toidetud. Kaera küla on väike ja sealsed elanikud tunnevad pea kõiki kohalikke, kaasa arvatud nende koduloomi, ning seda noort sileda karvaga musta kassi polnud Veronika varem külahavahel näinud, seega oli tal alust arvata, et tegemist pole kohaliku loomaga. Kuna Veronika maja asub maanteele suhteliselt lähedal, siis arvas ta, et kass võidi maha panna mõnest möödasõitvast autost.
Pärast paari nädalat uues kodus elamist sai Veronikale selgeks võimalik põhjus, miks eelmine pererahvas sõbraliku looma hülgas. Tundus, et kassil, kelle Veronika poeg Musteriks ristis, oli seedimine korrast ära, sest tal esines kõhulahtisust ning häirivaks teguriks oli ka tema seedekulglast pidevalt erituv väga eemaletõukava haisuga kõhutuul. Maakeeli öeldes peeretas kass nii, et ära tahtis lämmatada.
Veronika võttis Musteriga ette visiidi loomaarsti juurde, kes soovitas kassile spetsiaalset toitu seedimise parandamiseks. Musteri tervis paranes juba nädal pärast spetsiaaltoidu söömist. Kuigi aeg-ajalt heljub tema saba alt ikkagi ebameeldivat lõhna, ei ole kassi kõhutuul enam pererahvale häirivaks teguriks.
Kassi seedimise parandamise nimel teeb Veronika siiamaani nii öelda “loomkatseid”, andes talle erinevaid kassitoite. Seni on ta kindlaks teinud, et Musterile ei sobi peaaegu ükski kassidele mõeldud konserv. Ka spetsiaalne toit, mis Musteri seedimise korras hoiab, on jaemüügis olevatest tavalistest kassitoitudest oluliselt kallim, kuid rahalised kulutused ega ka ebameeldivusi tekitavad terviseprobleemid pole uue pererahva arvates põhjus kassi tänavale viskamiseks.
EILI ARULA
