Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: “Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Aamen. (Lk 2,15-20)
Miks olid just karjased esimesed usklikud, kes võisid jõuluööl Jeesuse sünnipäeva pühitseda? Miks usaldas Jumal oma saladuse, oma Poja sünniteate esimesena just karjastele?
Oli ju teisigi, kellele oleksid inglid võinud teate edastada. Olid preestrid, aga nendel oli tööd palju ja rahvaloendusega küllalt tegemist. Olid vaga Siimeon ja Hanna, aga nemad elasid Jeruusalemmas, võib-olla liiga kaugel, et neid Petlemma kutsuda. Pealegi said nad 40 päeva hiljem nagunii Jeesust templis näha. Ka Petlemmas, päris lähedal elas hulk inimesi – kas tõesti polnud kedagi teist peale karjaste, kelle kätte nii tähtis teade usaldada?
Oletame, et Jeesus oleks sündinud Jõgevamaal. Kellele siin oleks Jumal oma Poja sünnist teatanud? Kas meile? Kui meist oleks mööda mindud, siis oleks Jumalal selleks mõni põhjus olnud. Mis see oleks võinud olla? Karjased osutusid millegipärast just sobivateks isikuteks ja sellepärast on meil neist midagi õppida.
Karjased olid n-ö kahe jalaga maa peal. Juba nende amet tingis seda. Meile tuntud karjapoisi-idüllist oli asi kaugel. Karjaste ülesanne ei olnud loomi vitsakesega mõnest magusamast palast eemale peletada, et nad ei ampsaks viljapead ega läheks ristikusse. Nende esimene ülesanne oli loomi kaitsta kiskjate eest. Juhtus, et metsloomadega tuli võidelda, ja see polnud ülesanne kergete killast. See nõudis jõudu, vaprust ja tasakaalukat tegutsemist. Ärkvel tuli olla ka öösiti, kui ohud varitsesid.
Veel oli karjaste ülesanne loomi juhatada parematele rohumaadele, leida kõrbes üles need kõrrekesed, mis süüa kõlbavad. Karjased pidid tundma teed ja kui mõni loom oli viga saanud, siis karjane võttis looma õlgadele ja viis ise kohale.
Kui siis ühel ööl ilmusid inglid ja teatasid: “Teile on sündinud täna Taaveti linnas Õnnistegija, kes on Issand Kristus,” siis ei jäänud karjased istuma, et küll oli tore ilmutus, vaid läksid kohe vaatama. Muidugi on tähtis usk, mis on meil südames, aga õnnelikumad on need, kes ka kasutavad neile antud võimalusi. Karjased läksid ja veendusid. See pisike rännak sai neile suureks õnnistuseks. Ka meie usul on väärtus siis, kui see on kooskõlas tegeliku eluga.
See on puhas ime, et kõigeväeline Jumal alandab ennast inimeseks, väetiks lapseks, pealegi eemaletõugatuks, sest “nende jaoks polnud majas kohta”. Ruumi võis seal ju olla, aga mitte nende jaoks.
Ma ei tea, kas karjastel oli jõululapsele midagi anda, aga mulle isiklikult tundub, et küllap oli. Sageli on just vaesemad inimesed need, kellel on alati midagi anda. Karjane võinuks võtta kasvõi seljast oma kitsenaha, ulatada Maarjale ja ütelda: pane lapsele peale, et tal külm ei oleks. See and võiks olla rõõmuks nii Maarjale kui karjasele endale.
Karjased kohe teadsid, kellele esimesena rääkida ja kes seda sõnumit kõige kiiremini vajavad. Ilmutuse mõistmine ei kuulu kõigile. Kui mõni inimene on kristlaseks saanud ja oma võimsatest kogemustest teistele räägib, siis on palju neid, kes teda ei mõista või koguni pilkavad. Karjased leidsid Joosepi ja Maarja, kes olid sobivad inimesed, kellele usaldada jõulusõnum. Ja see polnudki keeruline ülesanne, sest karjased rääkisid, mida nad olid näinud ja kuulnud.
Maarjale oli karjaste sõnum ülioluline. Ta jättis kõik need lood meelde ja mõtiskles nende üle oma südames.Maarja vajas usukinnitust, sest ei olnud ju sel ööl kõik nii, nagu Maarja oleks oodanud. Mõtelge ise, kui Maarjale öeldi, et sünnib Jumala läkitatud Messias, aga nüüd polnud paika, kuhu minna – kõik oli justkui untsu läinud. Karjaste sõnum andis kinnitust, et Jumala tõotused püsivad kindlalt igas olukorras.
Karjased pöördusid tagasi oma karja juurde. Nad rõõmustasid, nad juubeldasid, sest Jumal on inimeste peale halastanud ja patustele ennast ilmutanud.
Karjased olid ju patused inimesed. Ei olnud võimalik, et hingamispäeval poleks keegi karja järele valvanud ja jätkud karja üksi ohtude keskele. Oma tööd laitmatult tehes rikkusid karjased seadust, rikkusid pühapäeva pühitsemise käsku. Karjase tööd ei saanudki teisiti teha. Nad teadsid ise ka, et nad on patused ega saa teisiti. Ainult Jumala arm oli see, mis võis aidata. Sellepärast ei olnud karjased uhked ega ülbed, kes ütleksid, et meil pole kedagi tarvis, meid ei huvitagi teised inimesed, me saame ise kõigega hakkama. Jah, nad olid tugevad mehed, kes olid paljuks võimelised, aga nad ei muutunud sellest isekaks. Nad teadsid, et neile on vaja Jumalat.
Kui siis inglid teatasid, et täna ongi sündinud teile Päästja, kes on Issand Kristus, siis võime vaid kujutleda, missugune rõõm läbistas nende meeste hinge. See polnud filosoofiline arutlus, vaid armastus, mis sai lihaks ja karjaste rõõm sai kohe tegudeks. Jumal valis sellised mehed, kellele kuulutada rõõmust, mis saab osaks kogu rahvale – ka meie eesti rahvale. Aamen.
KRISTJAN LUHAMETS, EELK Kursi koguduse õpetaja
