Tiit Lääne: Üksnes haamrit kolksutama ma ei läinud

Tiit Läänet teatakse Jõgevamaal ajakirjaniku, spordiloolase, muuseumiarendaja ja külaelu edendajana. Nüüd on laiemal avalikkusel võimalus teda tundma õppida ka poliitikuna: kolm kuud tagasi moodustasid Keskerakonna ja IRLi fraktsioon Jõgeva vallavolikogus uue koalitsiooni ning IRLi fraktsiooni kuuluv Tiit Lääne valiti volikogu esimeheks.


Tiit Lääne ajakirjanikutee algas Vooremaa eelkäija, rajoonilehe Punalipp toimetusest. Kui ta 1979. aastal põllumajandusosakonna noore korrespondendina tööle asus, ootas teda toimetuses ees värvikas ja kogenud ajakirjanike seltskond: toimetaja Hugo Alter, asetoimetaja Ants Paju, põllumajandusosakonna juhataja Gunnar Isotamm, vastutav sektretär Herbert Sööde, kes oli tuntud oma täpsusega, jt. Sageli astus toimetusse sisse ka juba pensionipõlve pidav legendaarne maaelu kajastaja Julius Tillo.

“Selles seltskonnas sain suurepärase kooli,” tõdes Tiit Lääne. “Omamoodi põnev oli ka see, et kogu lehetegemise protsess — lugude kirjutamisest lehe trükkimiseni — toimus samas majas. Kui all trükikojas trükimasin käima pandi, rappus vana puumaja nagu Rootsi laev.”

1987. aastal asutati Maaleht ja Tiit Läänest sai selle Kesk-Eesti korrespondent. Peatoimetaja Ülo Russak käis teda suisa mitu korda uude lehte kutsumas. Ilmselt andis talle selleks tõuke asjaolu, et 1986. aastal oli Punalipu põllumajandusosakond (Tiidust oli vahepeal saanud selle juhataja) tunnistatud Eesti rajoonilehtede parimaks.

Maalehes on Tiit ametis olnud ühtekokku kolmel korral ning teatud määral on ta selle väljaandega seotud praegugi: ta kirjutab lugusid Maalehe mäluküljele.

Lisaks Punalipule ja Maalehele on ta ajakirjanikuna töötanud veel terve rea väljaannete heaks. Päris mitmes neist on ta saanud keskenduda ka oma lemmikteemale — spordile.

Ajakirjanikutööga seoses on Tiit viibinud kõigil olümpiamängudel 1994. aasta Lillehammeri talimängudest alates. Küsimusele, kas me saame tuleval aastal lugeda ka tema Rio de Janeiro suvemängude muljeid, vastas ta:

“Sinna on Eestile antud üsna vähe ajakirjanikukohti, tahtjaid on aga väga palju.”

Meritsi maailma läinud

Praegu peab Tiit vabakutselise põlve ja suure osa tema ajast hõivab raamatute kirjutamine. Kahest raamatust, mis hetkel pooleli, käsitleb üks Jõgeva hokiajalugu ja teine tõstmise maailmameistri Saul Hallapi elusaatust. Viimane tapeti 1941. aastal Põltsamaa lähedal Umbusis.

Kui suurem osa Tiidu kirjutatud raamatutest jutustavadki spordist ja tippsportlastest, siis praegu seob pikem projekt teda ka pagulaseestlaste teemaga. Koos Pärnu ajakirjaniku Enn Hallikuga on ta välja andnud neli raamatut sarjast “Meritsi maailma läinud eestlaste lood”. Novembri algul esitleti selle neljandat osa “Viimase laevaga vabadusse” Kanadas Torontos. Hallik ja Lääne sõitsid ka ise selleks ajaks kohale. Ning korjasid sellelt reisilt kokku uusi pagulaseestlaste lugusid: sarja on plaanis jätkata veel kahe raamatuga.

Kõnealuse raamatuprojektiga seoses on Tiit käinud Austraalias, Kanadas, USAs ja Rootsis, tutvunud väga huvitavate inimestega ning kuulnud suisa uskumatuid lugusid. Aga elu ise ongi tihti palju värvikam kui mistahes väljamõeldis.

“Pagulaseestlaste lugude projekt on rahamahukas, aga õnneks oleme leidnud toetajaid ning tagasiside on olnud ka positiivne, sealhulgas väliseestlaste ringkondadest, kust tihtipeale tuleb taoliste asjade kohta negatiivseid reaktsioone,” ütles Tiit Lääne. “Oleks väga vaja, et need raamatud ka inglise keeles ilmuksid, siis saaksid neid lugeda pagulaseestlaste järeltulijad, kes eesti keelt ei valda, samuti kogukonnad, kelle keskel eestlased võõrsil elavad. Aga see nõuaks päris suurt raha.”

Aja- ja koduloolist materjali raamatuks vormides mõtleb Tiit alati tänutundega oma kunagisele ajalooõpetajale Eino Veskisele, kellelt ta omal ajal kodu-uurimistöid tehes asjalikku ja abivalmis juhatust sai.

Ei kiirusta liituma

Vallavolikogu esimeheks valimine tõi tema ellu üsna palju muutusi: tööpäevad on veninud oluliselt pikemaks ja pingelisemaks.

“Meie tegelikult võitsime kaks aastat tagasi vallavolikogu valimised, aga siis mängiti meid auti, st jäeti koalitsioonist välja. Nüüd asjad muutusid ja IRLi fraktsiooni kui koalitsiooni uue osapoole täita jäi volikogu esimehe koht. Tulid nõudlikud pakkumised, et peaksin need kohustused enda kanda võtma. Hurraaga ma seda ei teinud, aga keelduda ei olnud ka võimalik,” selgitas Tiit Lääne hiljutiste sündmuste tagamaid.

Kui opositsioonis oli tema sõnul üsna rahulik istuda, sest keegi su arvamusega niikuinii ei arvestanud, siis nüüd on vastutus hoopis suurem. Esimesed kuud on kulunud sisseelamiseks.

“Mõnikord lausa üllatab, mille kõigega volikogu esimees peab tegelema ja millega kursis olema,” tõdes Lääne. “Aga kui juba selline amet vastu võtta, siis selleks, et seal midagi ära teha. Kord kuus lihtsalt haamrit kolksutamas pole mõtet käia. Praegu, mil omavalitsustes puhuvad haldusreformi tõmbetuuled, on volikogu esimehe roll võib-olla ka mõnevõrra suurem kui tavaliselt.”

Tiit Lääne sõnul ollakse Jõgeva vallavolikogus praegu seda meelt, et kellegagi liituma ei kiirustata. Esiteks ei saa keegi Jõgeva vallale haldussuutlikkuse koha pealt midagi ette heita (vastavas pingereas seisab vald esimese kahekümne seas), teiseks peaks riik üldsõnalise jutu ajamise asemel lõpuks selgemalt formuleerima, millistel alustel liitumine toimuma hakkab.

“Sundliitmise võimalust ei näe praegune põhiseadus ju tegelikult üldse ette,” ütles Tiit Lääne ja lisas, et kabinettides välja mõeldud vägisi liitmised, mille tagajärjel muutuvad tükati ka maakondade piirid, võivad anda tulemusi, mida põetakse veel aastaid.

Tuleb mõelda suurelt

Hiljuti avaldatud statistiliste andmete järgi sai Jõgevamaa aastatel 2007-2013 ühe elaniku kohta kõige vähem struktuurifondide raha. Tiit Lääne meelest on üheks põhjuseks see, et siinsed inimesed pelgavad suurelt mõelda ja käivitada esmapilgul utoopilisena näivaid projekte, mis õnnestumise korral elu tõepoolest edasi viivad.

“Kõrgelennulisemad projektid laidetakse juba eos maha. Jõgevale jäähalli ehitamine on siin heaks näiteks. Aga piirkonna elu edendamisega on nagu tippspordiga: kui sead madalaid eesmärke, siis ei saavuta midagi. Kadunud Ants Paju armastas öelda, et silmapiir on seal, kuhu selle ise sätid. Temasuguse vaimsusega visionääridest ongi Jõgevamaal praegu puudu,” arvas Tiit Lääne.

Ta ise on mõnegi raamatuprojekti puhul kogenud, et esialgu täiesti utoopilisena tundunud ettevõtmine saab lõpuks edukalt teoks. Loodetavasti läheb nii ka Pedja meierei renoveerimise projektiga. Sellest väärikast hoonest on Tiidul plaanis teha Paduvere talumuuseumi koosseisu kuuluv muuseum-loomemaja, kuhu saab välja panna piirkonna ajalugu ja Osvald Lääne maaliloomingut tutvustavat ekspositsiooni ning korraldada käsitöö õpitube, konverentse, kontserte ja pidusid. Pooleliolevale projektile loodab Tiit toetust nii Euroopa Liidult kui ka Eesti riigilt.

“Tõsi, volikogu esimehe amet on mulle muuseumi arendamisel praegu päris suureks takistuseks,” tõdes Tiit Lääne.

Paljud arvavad ilmselt vastupidi ning usuvad, et selleks Tiit volikogu esimeheks hakkaski, et oma positsiooni muuseumi huvides ära kasutada.

“Eks igaüks vaata asju oma rikutuse tasandilt,” kommenteeris Tiit.

Kõigi oma kiirete toimetuste kiuste pole ta nüüdki loobunud eluaegsest kombest kõvasti sporti teha. Talvel käib ta Tartus ja vahel ka Tallinnas jäähokit mängimas, suvel tegeleb tennise ja jalgpalliga.

“Spordi jaoks tuleb aega leida, sest muidu ma ei jaksaks teha kõike, mida mul on vaja teha,” kinnitas Tiit Lääne.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus