Praegu on kõige pimedam aeg – me sõidame tööle pimedas, sageli vihmasajus ja tuuleiilide tantsu saatel, ning läheme koju samuti pimedas. Väga paljud meie hulgast peavad sõitma pikki maid, et tööle ja koju tagasi jõuda.
Ilmaolud on, nagu on. Lund ei ole tulnud ja ei paista ka lähiajal tulevat. Pimedus ruulib ja sellepärast peab eriti ettevaatlik olema. Aga teedel on tavaline, et kihutatakse, nagu oleks suvi, tee kuiv ja nähtavus hea! Ei ole ju nii! Miks me ei hooli mitte kellestki? Miks meil on kogu aeg nii pööraselt kiire, et pole aega mõistuse häältki kuulata?
Üleeile õhtupoolikul Põltsamaa jõe sillal juhtunu näitas, kui habras võib olla inimelu. Mitte midagi ei saa tagasi võtta, uuesti alustada…
