Äsja riigikogus peetud debatt süvendas minu veendumust, et Eestile on vaja komisjoni, mis tegeleb soolise võrdõiguslikkuse edendamisega. Oli väga huvitav jälgida, kuidas debati käigus tõusetusid kooseluseaduse või ka multikultuursuse teemad, mis näiliselt ei seondu kuidagi soolise võrdõiguslikkusega. Aga kahes aspektis need siiski seonduvad. Esiteks on need kõik ühel või teisel viisil seotud diskrimineerimise ja võrdõiguslikkusega.
Teiseks arvab murettekitavalt suur osa Eesti ühiskonnast isegi veel 21. sajandil, et tegu on teemadega, mis on välja mõeldud kusagil igavates heaoluühiskondades ja mida meile nüüd peale surutakse.
Tuleks tegelda tõsisemalt
Juba selle levinud eksiveendumuse kummutamiseks on vaja tegeleda soolise ebavõrdsuse kaotamisega tõsisemalt, kui seda on seni tehtud. Mõistagi on seda komisjoni vaja ülekaalukalt naiste õiguste ja võimaluste edendamiseks, kuigi see võib kaitsta ka mõnda meest. Tulenevalt meie ühiskonnas pika aja jooksul kujunenud patriarhaalsetest traditsioonidest ja ma julgen öelda, kivinenud kultuurilistest hoiakutest, on just naised need, kes vajavad toetust ja kaitset. Naiste võimalusi ühiskonnas edeneda ja tegutseda piiravad väljakujunenud konventsioonid märksa enam. Just naisi puudutavad karjääri tegemisel need “kleepuvad põrandad” ja “klaaslaed”, rääkimata juba paljukõneldud palgalõhest.
Ja, tunnistagem endale, täpselt samuti oli ja on kooseluseadust vaja selleks, et tagada erisooliste paaridega võrdsed õigused ka samasoolistele. On ju nemad need, kellel teistega võrdsed õigused ja võrdsed võimalused täna suuresti veel puuduvad.
Võrdõiguslikkuse debattides võib kogeda kahte skeptilise lähenemise suunda. Üks neist ütleb, et ärme reguleerime, ärme jumala pärast üle reguleerime, las kõik kujuneb ise ja las need väärtushinnangud muutuvad aja jooksul ise. Aga need ei pruugi iseenesest kujuneda. Kui meenutada näiteks Ameerika Ühendriikides eelmise sajandi keskpaiku toimunud civilrightsmovement’i, kodanikeõiguste liikumist, siis tihtipeale oli mitmes osariigis vaja riiklikku regulatsiooni selleks, et mustanahalised võiksid koos valgenahalistega istuda samal pingil bussis või isegi ülikooli auditooriumis. Mõnikord tuli isegi tagurlasest kuberner kolledži ukse küljest jõuga lahti kangutada, et see muutus teoks saaks.
Leian, et me ei peaks rahvaesindajatena kartma olla ühiskondliku arvamuse ja ühiskondlike väärtushoiakute muutumise esirinnas. Kui meie asi oleks oodata, kuni muutused ise toimuvad, et neil järel lohiseda, siis ei oleks meile vaja ei rahva mandaati ega seda kõrget palka.
Teine lähenemine on veelgi tagurlikum. Seda iseloomustab väide, et tegelikult ongi meil kõik korras, et meritokraatia toimib. Et kui täna on meil riigikogu saalis või ka näiteks äriettevõtete nõukogudes ülekaalukalt rohkem mehi, siis järelikult on ühiskonnas sel hetkel lihtsalt andekaid, võimekaid ja tublisid mehi rohkem kui naisi.
Saadikud peaksid olema julgemad
Mäletan mõne aasta tagust debatti, kui me arutasime Euroopa Liidu soovituslikku ettepanekut, et äriühingute nõukogusid võiks üritada sooliselt tasakaalustada. Minu mõtte peale, et riik võiks siin näidata eeskuju, ütles parlamendi ees kõnelenud minister, et riik näitabki eeskuju. Ja siis pandi Estonian Air’i ja Tallinna Sadama nõukogudesse meie parimad pojad ja kahjuks mitte ainsatki tütart. Ju ta siis arvas, et paremini ei olnudki neid ettevõtteid võimalik juhtida…
Saadikud ei tohiks karta, nad peaksid olema julged. Valitud rahvaesindajatena meiltõepoolesttuleb näidata eeskuju! Kindlasti ei ole keegi nii naiivne, et arvata, et üks komisjon, olgu tema tööajaks aasta või kolm, lahendab ära soolise võrdõiguslikkuse probleemid. Kindlasti ei ole me isegi nii naiivsed, et arvata, et see komisjon töötab välja ammendava loetelu meetmetest, mis tuleb ellu viia selleks, et probleemid saaksid lahendatud. Paratamatult nõuavad lahendused aega, aga ükski selline initsiatiiv ei ole liiast.
Olen kindel, et meie kuus parlamendifraktsiooni suudavad lähetada komisjoni inimesed, kes teevad südamega tööd ja suudavad panna näpu peale päris mitmetele asjadele, mis meie elukorralduses ja ka regulatsioonides on täna valesti või vääriks parandamist. Seda kõike selleks, et Eesti ühiskond oleks sotsiaalselt õiglasem ja paremini tasakaalus, et naistel oleksid võimalused teha nii poliitikas, ärielus kui ka tavalises tööelus meestega võrdselt karjääri. Ja et seda ei pärsiks mingisugused kivinenud dogmad ega, jumal hoidku selle eest, ajale jalgu jäänud riiklikud regulatsioonid.
Lõpetuseks. Mõni parlamendi ees kõnelnud meeskolleeg avaldas kartust, et võrdõiguslikkuse edendajate eesmärk on muuta meid kõiki ühesugusteks. See on põhjendamatu hirm. Võrdõiguslikkuse eesmärgiks on võrdsed võimalused, mitte võrdsed tulemused. Tulemuste poolest ei saa inimesed kunagi võrdseteks. Sest fakt jääb faktiks: üle 99 protsendi meestest ei hüppa mitte kunagi nii kõrgele kui Anna Iljuštšenko.
SVEN MIKSER, riigikogu liige, SDE
