Tabivere rahvamajas ei taha viimastel aastatel eestvedajad kuidagi „ juurduda”. Niipea, kui isetegijad ja teised huvilised uue juhatajaga harjuma hakkavad, on tollel juba uued plaanid ja tee. Peaaegu aasta tagasi nõustus selle keeruliseks osutunud ülesande enda kanda võtma Triinu Täpsi, musikaalsest perest pärit noor naine, kes teenis seni leiba floristina.
Tänaseks on Triinu uue ametiga harjunud ja alla anda pole tal enda sõnul plaanis.
Kuidas juhtus, et valisid elukutse, mis hoopis lilledega seotud, kui teie pere nii tugevalt muusika poole kaldu? (Triinu ema Liia Koorts on Tabivere huvikooli direktor, flöödiõpetaja, koorijuht jne – K.N)?
Lilled on mulle juba väikesest peale väga südamelähedased olnud. Kui käisin Tabivere kooli algklassides, õpetas Viivia Aunap meid lilleseadeid tegema. Mulle meeldis väga nii Viivia kui ka see, mida ta õpetas. Mõtlesin, et mina tahan ka ükskord nii palju osata. See huvi jäi ja nii olingi eriala valides üsna kindel, millega edaspidi tegelda tahan. Pärast 9. klassi lõpetamist Tabivere koolis läksin Räpina aianduskooli haljastuse eriala õppima. Lõpetasin Räpina 2010. aastal, õpingud kestsid seal kolm ja pool aastat. Varsti pärast seda hakkasin Tartus rahvaülikoolis floristiks õppima, see kursus kestis kaks aastat.
Lilledega seotud konkreetne töö sai aga alguse Tartu turult, kus käisin Räpina kooli kõrvalt nädalavahetustel lilli müümas, et taskuraha teenida. Turul on pood nimega Anna Lilled ja nad müüvad lilli ka väljas platsil, seal töötasingi. Ääremärkusena mainin, et turul lilli müüa polnud põrmugi piinlik ja mul on hea meel, et seda tookord tegin, sest sain sealt oma edasiseks tööks kopsaka kogemustepagasi. Varsti sain parema pakkumise ja asusin tööle ühte armsasse Tartu lillepoodi. Seal meeldis mulle väga! Kollektiiv oli super ja töö oli ilus! Töötasingi seal kaks-kolm aastat, kuni tundsin, et nüüd on aeg karjääriga edasi minna. Peagi sain lillepoeketi arendusjuhiks. Asjad kulgesid kuidagi iseenesest, samm-sammult, ja mõni aeg hiljem otsustasin ise ettevõtjaks hakata. Tänasel päeval tegeleb minu firma Triinu Lilled OÜ peamiselt ruumide kujundamise-kaunistamisega pulmapidudel. Oma lillepoodi mul enam pole.
On Sul palgatöölised ka?
Tööle võtan lilleseadjad vajadusel, st lepingu alusel, ja nad on muidugi teada inimesed, keda kutsun, niipea kui tellimuse saan. Kõige rohkem on tellimusi suvel, siis on nädalavahetused sageli lausa pööraselt kiired. Tuleva aasta juuni, juuli ja august on juba praegu broneeritud, nii et pulmi rohkem vastu võtta ei saagi.
Aga pöörame nüüd jutu lilleilult teiste kaunite kunstide poole. Mäletan, et laulsid koolitüdrukuna väga hästi. Kas ei tekkinud kunagi mõtet muusiku elukutset valida, lauljaks saada?
Ei oska nüüd öelda… Muusika on meie peret küll alati ümbritsenud. Noorem vend mängib mitut pilli, õpib ja töötabki nüüd juba sellel alal (Rauno Koorts on Maarja põhikooli muusikaõpetaja – K.N). Väiksena muidugi unistasin lauljaks saamisest. Laulda meeldib mulle siiani, kuid muusikakoolis käia eriti ei meeldinud. Õppisin siiski seal flööti ja tegime tüdrukutega rahvamajas ka oma bändi. Mäletan, et tahtsin lapsena väga viiulit õppida, kuid selleks puudusid Tabiveres võimalused.
Käisite ema, venna ja onuga Perepeo saates ja teil läks väga hästi. Kas ka selle seikluse järel ei tekkinud kiusatust, et võiks muusikaga n-ö süvitsi tegelema hakata?
Seda just mitte, olin ju selleks ajaks juba oma õpitud elukutsega hõivatud, aga Perepidu oli üks tõeliselt tore ja põnev ettevõtmine. Tutvusime paljude Eesti kuulsustega, saime suhelda väga toredate inimestega. Kogu seda melu oli võimas ja uhke kogeda. Kogemus oli, jah, unustamatu, aga sinna kulus ka tohutult aega ja energiat. Tundsime kõik, et edasi minna pole lihtsalt jaksu. Aga lausa uskumatu, et siiani tuntakse mindki selle saate järgi ära, tullakse juurde ja tehakse sellest juttu.
Ja nüüd oled ikkagi rahvamaja juhataja, peagi saab aasta täis. Oli teada, et amet pole kerge, probleemid on kogu vabaajakeskuse haldamisega ja töötajad on järjest vahetunud.
Rahvamaja on tegelikult koht, kus olen alati ennast koduselt tundnud. Vanas rahvamajas (see omapärane hoone põles 2001. aasta kevadel maha – K.N.) ma praktiliselt üles kasvasingi. Lasteaias ma ei käinud ja ema, kes juhendas seal mitut ringi, võttis mind sageli tööle kaasa. Oi, seal oli lõbus! Nii palju igasuguseid vahvaid kostüüme, maske ja dekoratsioone…! Ja tunnen end praegu ka uues majas n-ö omas elemendis. Kui see tänavu aasta alguses jälle juhita jäi, pakuti seda tööd mu emale, aga tema ei tahtnud hüljata oma praegusi kohustusi. Mõtlesime, et võtame siin selle asja esialgu n-ö pere peale käsile, et ema aitab ja vennanaine jne, aga kellelgi tuli ju ametlikult vastutus võtta ja kujunes välja, et selleks sain mina, esialgu kohusetäitjana, aprillist juhatajana. Minu parem käsi ja vankumatu toetaja on maja perenaine Maris Kurs. Tööd on meil ilusti ära jagatud, probleeme ei teki.
Praeguseks on olud vabaajakeskuses veidi muutunud ka. Maja alumine korrus on rendile antud, seal on käsil remont ja ümberkorraldused. Mis seal toimuma hakkab, sellest võib ilmselt täpsemalt rääkida uuel aastal, aga kindlasti avatakse seal söögikoht.
Üleval on üks ruum noortekeskuse päralt. Seda pinda on noortele vähe, et midagi uut algatada, aga kui kogu majas ümberkorraldused läbi, eks siis mõtleme edasi.
Koostööst kolleegidega muide niipalju, et minu arvates peab see olema tõeliselt sõbralik, loomulik ja üksteist mõistev. Näiteks et kui midagi on ümber läinud, mustaks saanud vms, siis ei hakka keegi koristajat ootama ja talle näitama, mis juhtus, vaid see, kes esimesena peale satub, likvideerib pahanduse. Samuti on teiste kohustustega.
Aga et saada ka kirjade järgi pädevaks kultuurijuhiks, tuleb vist sõita pealinna vahet, läbida kõiksugu koolitusi…?
Jah, õpingutega juba tegelengi. Hetkel töötan selle nimel, et saada tulevikus kultuurikorraldaja kutsetunnistus. Selleks läbin esmalt kultuurikorralduse alased täiendkoolitused. Neist on mul kaks läbitud ja kaks veel ees.
Kultuurikorraldaja kutsestandard registreeritakse kutsekojas ja kutset annab välja Eesti Rahvamajade Ühing. Tuleb teha palju iseseisvat tööd ja käia korra kuus paari päeva kaupa Tallinnas Rahvakultuuri Keskuses kursustel. Hetkel on teemadeks kogukonna kaasamine, vaimne kultuuripärand, projektide rahastamine ja juhtimine, autoriõiguse alased õigusaktid jne.
Nii et keeruline, kuid huvitav?
Jah, kultuuritöötaja leib ei tule kindlasti kergelt. Ikka naeran, et „kulturnik” peab olema alati viimane sõdur lahinguväljal: kui vaja, lähed kähku koristad midagi, siis rapsid riietelt tolmu, pesed käed puhtaks, lähed rahva ette ja särad maja esindades, nagu poleks midagi juhtunud.
Aga vastutus kogukonna ees on suur ja teha midagi sellist, mis absoluutselt kõigile meeldiks, on raske, kui mitte võimatu. Maitsed on ju nii erinevad. Kultuuri nautida tahavad ju paljud, aga ise kaasa lüüa soovijaid ei ole nii palju.
Nappide vahenditega palju teha on teinekord keeruline. Seda enam on hinnas inimesed, kes vaid tänusõnade eest midagi vajalikku ära teevad, esinema tulevad.
Tänamine on oluline?
Kindlasti, väga oluline, seda ei tohi kunagi unustada.
On näha, et rahvamajas on pea igal õhtul aknad valged ja palju autosid seisab platsil. Tantsupeod on ka rahvarohked olnud.
Jah, hetkel on ringides osalejaid kokku umbes 150. Praegu on meil majas hip-hop-tants, seltskonnatants algajatele ja edasijõudnutele, harrastusteater ja laste teatriring, segakoor, meesansambel, trennirühm „Tantsi end vormi”.
Rahvamaaja ringide hulka kuuluvad ka vallamaja hoones tegutsevad eakateseltsingu naisansambel ja kapell. Neid tahaks kohe kiita, et saavad iseseisvalt hakkama ja pole keerulistel aegadel kooskäimist pooleli jätnud. Huviringe tahaks uuest aastast juurde luua. Oleks tarvis võimlemisrühma neile, kes natuke rahulikumat liikumist eelistavad. Ja väga tunneme puudust rahvatantsijatest.
Peoõhtutel on aga rahvast palju tänu sellele, et oleme infot Facebook’is levitanud ja teave liigub väga hästi ka sõprade-tuttavate vahel suust suhu. Tullakse Tartustki. On isegi helistatud, et peoõhtuks lauda kinni panna, ja meenutatud, et teil olid seal ju väga toredad peod … 15 aastat ja kauem tagasi. Siis olen pidanud küll tunnistama, et see oli vanas majas, mida enam ei ole, aga sellegipoolest on tahetud peole tulla.
Vaba aega on Sul kindlasti imevähe, aga küsin ikka ka hobide kohta. Hiljuti nägin siin Sinu tehtud väga armsaid ja maitsekaid kingikarbikesi, kas kisub kujutava kunsti poole ka?
Jah, tõepoolest, mulle on hakanud viimasel ajal eriti portreede maalimine huvi pakkuma, kuigi kunstikoolis pole ilmaski käinud.
Ja isiklik elu?
Elukaaslase Mikuga oleme olnud koos üle kahe aasta. Kevadest saati tegeleme tema sugulase vana maja renoveerimisega, mis meie koduks saab. Loodame nende töödega mõne kuu pärast valmis saada, selle nimel töötame kõik vabad hetked.
Gerli Neeme, sõbranna
Meie käest on sageli küsitud, kas me oleme Triinuga õed. Kahjuks mitte, aga on tõeline õnn omada sellist sõbrannat. Triinule võib oma mured ära rääkida ning võib kindel olla, et ta kuulab need ära ja hoiab enda teada.
Kui temaga koos oled, pole võimalik masenduses olla. Ta on läbinisti optimistlik ja temast kiirgab energiat, mida jagub mullegi.
Triinu on tõeliselt suure südamega ja abivalmis inimene, samas väga loominguline, kes alati ka ootamatutes olukordades lahenduse leiab. Umbes nii, et kui vaja, siis laulame, kui vaja viie minutiga luuletus teha, pole ka probleemi, tarvis kähku mõni tants välja mõelda – oh, käkitegu!
Kurdad talle oma muret ja palud abi – peagi tuleb vastus, et saame hakkama, kallikene!
Triinu kohta sobib see väljend, et koos temaga võib luurele minna. Arvan, et vajadusel ka lahingusse!
Triinu Täpsi elukäik
Sündinud 1990. aasta 26. veebruaril
Pärast 9. klassi lõpetamist Tabivere koolis asus Räpina aianduskoolis haljastust õppima.
Räpina kooli lõpetamise järel töötas lillepoes ja õppis Tartu rahvaülikoolis floristiks.
Aastal 2013 asutas oma firma Triinu Lilled
Alates 2015. aasta jaanuarist Tabivere rahvamaja juhataja
KAIE NÕLVAK
