Jõuluaeg kipub meil viimastel aastatel juba enne esimest adventi algama…
Tänavu tundus lugu eriti hull: kalmistutel hingedepäevaks süüdatud küünlad polnud veel jõudnud lõpuni põleda, kui juba võeti meedias teemaks linnade esinduskuused, alustati jõululaatade ja koguni jõulumaadega. Meenub Äpu laul aastakümnete tagusest ülipopulaarsest lastesaatest, kus on nenditud, et kui vorstid aina säriseks ja küünlaleegid väriseks, kaoks pühadetunne.
Aga ärgem laskem end ärijõuludest segada, vaid elagem sellesse säravasse, kuid samas rahulikku aega sisse tasa ja targu, alates homse esimese ootuseküünla süütamisest.
Istugem või homme õhtul sellesama küünla lähedusse, võtkem kalender, kultuurisündmuste ajakava, paber ja pliiats ning koostagem plaan, millistele kontsertidele või teatrietendustele tahaksite jõulukuul jõuda, keda ja millal külastada, keda külla kutsuda, milliseid toite ja millal valmistada jne, jne.
Loomulikult on suureks abiks kinginimekiri: et kellele mida, mis juba ostetud ja mis veel puudu.
Ehk siis ometi tulevad pühad kiirustamata ja närvitsemata. Ja nende lõppedes ei teki kahetsev-kurba tunnet nagu karjapoisil Tammsaare „Tähtsas päevas”.
Rõõmsat, mõtlikku ja rahulikku jõuluootust!
