Kohalikest valimistest majanduspoliitilises võtmes

Pärast järjekordseid valimisi tõusetub alati küsimus, kuivõrd mõjutab valimistulemus Eesti Vabariigi majanduslikku tulevikku. Seekord tuleb aga tõdeda, et eelkõige mõjutas majandus valimistulemusi.

 

Kuigi kohalikul tasandil langetatud otsused on olulised inimeste eluolu ja rahulolutunde seisukohalt, ei suuda nad mõjutada Eesti majanduse üldist käekäiku maailmamajanduse tõmbetuultes. Sellegipoolest mõjutab valimiskasti ees seisjat tema igapäevane olukord. Tarbimis- ja laenamispeo pohmellis vaevleva töötu kodaniku jaoks pole vahet, kas valesid otsuseid langetati tema Kapa- Kohilas või Toompeal. Valitsejad ehk võimutüüri juures seisjad saavad karistatud niikuinii.

IRL eemaldus loorberitest

Et keskmine valija seondab Eesti liberaalset majandusmudelit eelkõige Reformierakonnaga, on ühtpidi paradoks. On ju sellel mudelil praeguse IRL ehk endise Isamaaliidu näpujäljed palju selgemini eristuvad.

Mart Laar ja Isamaaliit eemaldusid mingil hetkel nii mudelist kui buumiajal võimalikest loorberitest ning hingitsesid vahepeal valimiskünnisel. Mul ei olegi olnud juhust neilt küsida, kas nad tegid seda teadlikult või see lihtsalt juhtus nii.

Miskipärast ma kahtlustan viimast. Nüüd, augus olles, on IRLil selle distantseerumise sõiduvees õnnestunud populaarsust tõsta. Eristudes Reformierakonnast selgelt ja avalikult, on IRLil õnnestunud endi õlult veeretada ka suur osa süükoormast.

Maailmas üldiselt ei armastata liberaale. Neid tolereeritakse, kui asjad lähevad hästi. Aga niipea, kui saabub langusfaas, on kohe liberaalid süüdi.

Kui läheb halvasti, on vaja süüdlast

Kui läheb hästi, siis tavaliselt ei küsita, kelle või mille tõttu. Kui aga kõik ei suju, on kohe süüdlast vaja ning vaba turgu ja konkurentsi soosivad liberaalid on kohe esimesed käepärased peksupoisid. Seejuures ei anta endale aru, et liberaalne ühiskonnakorraldus tähendab eelkõige vabade inimeste vabal maal langetatud vabu otsuseid. Kodanikud on vabad langetama nii õigeid kui valesid otsuseid. Tüüpiline suhtumine on aga selline, et õiged otsused olid minu enda omad, valed otsused olid aga vähemasti inspireeritud kellegi teise poolt. Lisaks oleks see keegi teine pidanud  mind saabuvatest tagajärgedest õigel ajal hoiatama.

Ja paljus on neil kindlasti õigus. Kui avalik sektor prassib koos erasektoriga, on see eriti taunitav. Valitsuse kulutuste arutu kasvatamine valimislubaduste katteks ei saanud olla jätkusuutlik. Eesti Panga jõuetud näpuviibutused liigodavast rahast lolliks läinud rahva suunas osutusid ettearvatult ebapiisavaiks.

Mõlemal, nii valitsusel kui pangal, olid majanduse mahajahutamiseks vajalikud vahendid tegelikult olemas. Ent roosa udu ei olnud vallutanud vaid lihtrahvast. Viimasele meeldis uskuda kokkulubatud pudrumägesid, mille lubamist valitsejad nautlesid.

Kõike seda arvesse võttes läks võimuparteidel (loeksin ka sotsid nende hulka) ülevabariigiliselt siiski üllatavalt hästi. Oleks võinud hullemini minna.

Pealinn on eraldi teema

Pealinn on eraldi teema. Savisaarest lahtisaamise nimel suurendati isegi volikogu liikmete arvu. See  otsus läheb muuseas maksumaksjaile kalliks. Ent sellestki ei aidanud. Ma ei usu, et nn Tallinna fenomeni taga on mingid rahvuslikud või skulpturaalse kunsti eelistused.

Usun, et seletus on palju lihtsam, kuigi mitte samavõrra meeldiv. Varakapitalistlikus Eestis sahkerdama ja susserdama harjunud eestlane peab vastavat käitumismalli edukuse eelduseks. Vastasel juhul ta ju ei tolereeriks vohavat korruptsiooni ja JOKK-õigussüsteemi. Kuigi tuleb tunnistada, et Rahvaliidu poliitiline enesetapp sai teoks eelkõige tänu sellele, et selle liidrid Pealinnas on tegemist rafineerituma pundiga. Tsiviliseeritud õigusriigile vastavate mõttemallide kujunemiseni on meil veel pikk tee käia. Aga lootus pidi surema viimasena.

iii

ANDRES ARRAK, majandusteadlane

blog comments powered by Disqus