Kuidas töö, nõnda tulemuski – see ammu teada seaduspära leidis kinnitust ka äsjastel kohalike volikogude valimistel. Lõpptulemuse saavutamisel ei läinud arvesse üksnes valimiskampaanial tehtu, vaid mõistagi ikka see, mida üks või teine poliitiline jõud (erakond või koalitsioon) linna või valla haldamisel oli korda saata suutnud. Seejuures ei vaadatud muidugimõista mööda ka linna/valla juhtimisel tehtud vigadest. Siin tuleb kõne alla eeskätt Pärnu, kus linnakassa peaaegu lõhki laenanud, palgarahadega priisanud ja linnapeana autoriteedi kaotanud keskerakondlik linnapea Mart Viisitamm koos oma pooldajatega valimiskaotuse välja teenis. Suvepealinnas näikse võimule tulevat senine maavanem Toomas Kivimägi koos oma valimisliiduga.
Haapsalus aga mõjus reformierakondlase Urmas Suklese võimule tagasi pääsemisel kaasa see, et just tema linnapea-aastatesse jääb väikese maakonnalinna kordategemine. Just Suklesest olenenud, et lausa lammutusotsust oodanud kuursaali jäänuseid siiski maatasa ei tehtud, vaid linnaelanike heameeleks uhke mereäärse pärlina taas särama löödi. Ja mõistagi sai Haapsalu peatänav vägagi korraliku noorenduskuuri.
Tallinnas tegi teistest vaieldamatult kavakindlama ja mahukama valimiskampaania Keskerakond ja selle erakonna esimees jääb muidugimõista võimule. Juba kevadistest europarlamendi valimistest alates kuuldavasti ka USAst appi kutsutud poliittehnoloogide nõuandeid kuulda võtnud Keskerakonna Tallinna valimisstaap tõi valimiseelsesse propagandasse ka meile seninägematult palju vastandamist ja poliitiliste rivaalide süüdistamist juba n-ö igaks juhuks ette. Nõnda väitsid keskerakondlikud propagandistid, et pärast kohalikke valimisi kärpivat (jätvat edaspidi tõstmata, tulumaksustavat vms) Reformierakond pensione nagunii. Peaasi, et kergeusklike seeniorvalijate hääled kätte saaks. Ent peaminister Andrus Ansip on ju ometi lubanud või lausa tõotanud: seni, kuni tema on peaminister, pensione ei vähendata… Aga pensionäride ja puuetega inimeste ajalehe Videvik hinnangul on Edgar Savisaare ennetav kärpimisetteheide omamoodi kasulikki selles mõttes, et see sunnib Ansipit tugevamini pensionäridele antud lubadusest kinni pidama.
Tunnustust väärivate sammudena tuleb Tallinna linnavalitsuse sotsiaalpoliitikast kirjutades nimetada ka nn sotsiaalsete töökohtade loomist. See tagab inimestele tööharjumuste säilimise ning teadagi ka mõnesuguse sissetuleku. Teisalt aga on linnas toimivates asutustes küllaltki palju neid kohti, kus on bussides-trollides istuvate nn reisisaatjatega võrreldes veelgi ilmsem vajadus toimekate-tegusate abikäte järele. Näiteks traumapunktides ootavad ratastooli paigutatud abivajajad pahatihti lausa tund aega inimest, kel oleks mahti neid kas röntgenisse või mujale sõidutada. Meditsiinilist eriharidust seesugusel tööjõul vaja poleks – oleks vaid inimene, kes appi tuleks…
Tallinnas juba aastaid praktiseeritud iga-aastasi järjest suurendatavaid rahatoetusi pensionäridele (tänavu jaanuaris 1000 krooni) on Savisaare oponendid küll populismiks nimetanud, kuid teisalt aitab see pensionäridel paremini toime tulla ja leevendab pisutki sotsiaalset ebavõrdsust. Aga reformarite kehtestatud puhuti absurdse suuruseni (lausa mitmekümne tuhandeni) ulatuv emapalk? Kas see polegi populism?
Kindlasti on keskerakondlaste Tallinnas saavutatud mäekõrguse valimisvõidu põhjus selleski, et mitte Savisaar polnud see, kes 2007. aasta kevadel pronkssõduri teisaldada laskis. Keskerakond olevat miskitpidi kahtlane selle pärast, et venekeelsed inimesed tuhandete kaupa tema poolt hääletavad. Aga end Keskerakonnaga sidununa ei rivista need venekeelsed ennast poliitaferist Klenski selja taha, vaid on seotud ikkagi Eesti parteiga – kui tähtis see lõppkokkuvõttes on, seda me igapäevasaginas ja Keskerakonda venemeelsuses süüdistavate paremparteidega liigkergelt kaasa mõeldes pahatihti ei hoomagi.
Kokkuvõtteks teisendan pealkirjas nenditut: mida külvad, seda lõikad.
iii
ANTS TAMME
