Kes kuuleb, et Jõgeval Betti Alveri Muuseumis on üleval näitus “Luulekunst”, jääb võib-olla mõtlema, et mida seal siis õigupoolest näidatakse: luulet või kunsti? Õige vastus on, et osa saab mõlemast. Näituse avamisel lisandus kunstile ja luulele veel kolmaski meedium: regilaul.
iii
Kui äsjasel “Nimetul näitusel” Jõgeva kultuurikeskuse galeriis astusid üles Jõgeva Kunstikooli Avatud Stuudios alles esimesi samme tegevad kunstiharrastajad, siis Betti Alveri Muuseumi saalis rippuvate piltide juures seisavad taas nimed, mida Jõgeva kunstipublik juba ammu Avatud Stuudioga seostama harjunud. Tõsi, praegu see seltskond varasemate aegade kombel igal nädalal kunstikoolis koos ei käi, vaid teeb kunsti põhiliselt oma käe peal. Stuudiolaste senise juhendaja Elita Järvela meelest ongi nii õigem, sest ega siis igaveseks ajaks õpilaseks saa jääda: lõpuks tuleb ju ikka iseseisvuda. Samas arvab vähemasti osa Avatud Stuudiost tuule tiibadesse saanud maalijatest, et juhendaja vilunud kõrvalpilku on vähemasti aeg-ajalt siiski tarvis.
“Ise pusides võid ummikusse sattuda: teed küll üht kohta heledamaks ja teist tumedamaks, aga ikka tunned, et midagi on valesti. Elital tarvitseb samas vaid korraks su tööle pilk peale visata ning ta ütleb kohe ära, milles probleemid tegelikult on ja kuidas neist lahti saada,“ ütles Tiina Laanesoo.
Olgu maalija kui iseseisev tahes, on tal ikkagi mõnikord vaja väljastpoolt tulevat tõuget, mis sunniks pintslit kätte võtma. Sellise tõuke andis Elita Järvela, pakkudes välja ühisnäituse tegemise idee ning näituse teema.
“Luule ja maali vahekord jäi igaühe enda paika panna,“ ütles Elita Järvela. “Kes tahtis, võis maali luua konkreetsest luuletusest inspireerituna, kes tahtis, otsis juba valmis maalile juurde sobiva luuletuse.“
Näituse avamisel sai publik maalide juurde kuuluvaid luuletusi nautida maalijate elavas esituses, hilisemad näitusekülastajad peavad neid ise seinalt lugema. Aga lugeda tasub, sest nii mõnelegi pildile lisab tekst midagi olulist juurde.
Kingad kunstiks
Näituse toimumispaiga, Betti Alveri Muuseumiga haakub ehk kõige paremini Valve Zopi “Kuldkingad käes“ — abstraktne akrüülmaal, mida autor on täiendanud kuldse kingapaariga ning millele “seltsiliseks“ valinud Hando Runneli luuletuse “Sa kõnnid liipreil paljajalu“.
“Mulle tõi see luuletus miskipärast silme ette just noore neiuna siinsamas Jõgeva ümbruses raudtee ääres kõndinud Betti Alveri — mis siis, et Runnel ei pruukinud luuletust kirjutades tema peale mõelda,“ ütles Valve Zopp.
Maalile kinnitatud kingad on tema sõnul üle poole sajandi vanad ning algselt olid need valged. Viimased aastakümned veetis kingapaar Valve Zopi kodumaja pööningul kastis. Kullavärviga ülevärvituna ja maalile kinnitatuna muutus see kunstiks.
“Kunagi ei tasu midagi ära visata: ikka võib seda veel tarvis minna,“ ütles Valve muiates.
Näituselt leiab õige mitu Vooremaale iseloomulikku maastikuvaadet. Need on maalitud suvel Kassinurme lähedal.
“Saime suvel korraks kokku, et koos maalida ning perspektiivi- ja värviprobleeme lahata,“ ütles Elita Järvela. “Ilm serveeris meile tookord üllatuse ootamatult saabunud rajuhoo näol, ent see pakkus meile samas suure elamuse. Meeri Remmelg on näiteks suutnud oma kahel maastikupildil selle järsu ülemineku looduses valitsenud meeleoludes ja valguses päris hästi ära tabada.“
Vooremaa maastikke saab imetleda ka Liidi Kirsi, Riina Lastiku ja Tiina Laanesoo käsitluses. Malle Pääreni maastikupildid pärineksid aga pigem justkui muinasjuturaamatust: tema maalimislaad on natuke naivistlik ja väga omanäoline. Niisama omanäoline on Lea Metsmehe maalimislaad, ent tema on tugev abstraktsionist. Liina Kaljuvee esineb huvitava ja natuke salongiliku kompositsiooniga ehetest, sallist ja veiniklaasist, Marge Paloots võttis aga nõuks jäädvustada suve hakul oma koduaia pojengide õitsemishullust.
“Viis tundi päikese käes maalimist lõppes
Juhtum laulu sisse
Hoopis omapärase taiesega astub seekord üles Janne Vaabla. Asunud õppima TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias rahvusliku tekstiili erialal ja hästi sisse elanud rahvapärimusmaailma, tekkis tal idee panna üks tänavu suvel tema kodukülas aset leidnud juhtum vanamoodulise nn külavahelaulu sisse. Sõnu seadma kutsus ta appi Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna teaduri Helen Kõmmuse, karikaturistlikus stiilis pildid teksti juurde joonistas ise.
“Külavahelaulus oli ikka väike tögamine sees, aga see oli tavaliselt sõnastatud nii, et ainult asjaosalised sellest aru said,“ ütles Helen Kõmmus, kelle Janne Vaabla ka näituse avamisele otsustas kutsuda. Tema tulekust oli kõigil palju rõõmu, sest peale Janne ärgitusel tehtud külavahelaulu (selles oli külas toimunud juhtumit kirjeldatud koera silmade läbi nähtuna) võttis ta üles veel mitu regilaulu, mis pärit just Jõgeva ümbrusest ning mida kunstnikud ja publik kaasa laulda sai.
“Laul on nagu palve: see puhastab ja valgustab ümbrust,“ ütles Elita Järvela tabavalt.
Helen Kõmmus tunnistas, et kunstinäituse avamisele pole teda varem kutsutud ning et sellisel üritusel esinemine oli talle päris huvitav kogemus. Ning et kunst, luule ja regilaul moodustasid päris põneva terviku.
“Ajalooliselt ongi olnud ju kogu rahvakultuur justkui üks asi: inimesed istusid videvikus koos, tegid käsitööd ning vestsid sinna juurde jutte ja laulsid laule,“ ütles Helen Kõmmus.
Näitus “Luulekunst“ jääb Betti Alveri Muuseumis avatuks 30. oktoobrini.
iii
RIINA MÄGI
