“Veremaad”, nagu kutsub neid Yale’i ülikooli ajaloolane Timothy Snyder, ulatuvad Läänemerest Musta mereni. Vähem sünge nimi on Intermarium – merede vahel. Nimest hoolimata on neil jagada sama nukker lugu. Neil riikidel puuduvad looduslikud piirid ja on kaks suuremat naaberriiki: Venemaa ja Saksamaa. Seetõttu on nad veetnud suurema osa Euroopa ajaloost ühe või teise pealesurutud võimu all.
Rahvad on pöördunud läände
Alates Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest on Veremaad pöördunud läände. Nende rahvad tahavad seaduslikkust, vabadust, õitsengut, väärikust ja teisi elukvaliteedi tunnuseid, millest neid oli totalitarismiperioodil ilma jäetud. Nad näevad neid omadusi läände pöördudes – mitte konkreetselt Saksamaa, vaid Euroopa Liidu ja NATO poole, kus Saksamaa on tugev, ent mitte domineeriv jõud.
Nad langetavad selle otsuse vabatahtlikult. Nad võiksid pöörduda itta tugeva täitevvõimu, sütitavate sõnumite ja paternalistliku poliitilise kultuuri poole, ent enamasti nad seda ei tee.
Esmakordselt viimase 25 aasta jooksul on laual veel üks valikuvõimalus. Poola uus valitsus tahab, et Intermarium räägiks enda eest, seistes vastu nii Venemaale kui (mingil määral) Saksamaale, kelle poliitiline kaalukus ja majanduslik omakasupüüdlikkus teevad sellest (väidetavalt) olemuslikult ebausaldusväärse partneri.
Suurvõim Läänemerest Musta mereni
Idee seisneb Intermariumi rajamises tuumikusse kuuluvate Visegrádi riikide (Tšehhi, Ungari, Poola, Slovakkia) ümber, mis oleksid tugevalt seotud Balti riikide, Rumeenia, Bulgaaria ja Ukrainaga. See on pealiskaudselt vaadates ahvatlev. See meenutab Poola suurriiklust (tegelikult Poola-Leedu, aga pole tähtis) mitu sajandit tagasi, kui ammu unustatud suurvõimu piirid ulatusid Läänemerest Musta mereni.
Praktikas on see mittetoimiv ja kontraproduktiivne. Intermariumi riikide vahel laiutab ühisrinde moodustamiseks liiga suur lõhe. Ungarit juhib põikpäine Viktor Orbán, kes on lummatud tugeva täitevvõimu ideest (eriti enda puhul) ja naudib üha soojemaid suhteid Vladimir Putiniga. Tšehhi ja Slovakkia valitsustele (eriti Tšehhi presidendile Miloš Zemanile) ei meeldi Venemaale vastu seista. Bulgaaria on püsivalt ebausaldusväärne.
Poolal pole praegu piisavalt liitlasi
Poola jaoks seisneb näilise Intermariumi puhul probleem piisava arvu liitlaste puudumises, et tekitada solidaarsuseks ja otsuste vastuvõtmiseks vajalik kriitiline mass. Poola saab toetuda tugevalt Eestile, tavaliselt Lätile ja Leedule ja ilmselt ka Rumeeniale. Ukraina on praegu rohkem abivajaja kui panustaja rollis. USAl on võime sellist magnetilist külgetõmmet tekitada. Poolal see puudub ja ta ei tohiks vastupidist teeselda. Ajalugu õpetab, et Poolat on tabanud suurimad katastroofid oma jõu ülehindamise korral.
Mõistagi oleksid Poola šansid suuremad, kui riigi rahvaarv oleks 40 asemel 80 miljonit ja majandus oleks Hollandiga võrreldava asemel Saksamaa suurune, ent nii see ei ole.
Ühendriikidele ei paku mingit huvi
Reaalses maailmas sõltub Euroopa julgeolek kahe kalduvuse – USA isolatsionismi ja Saksa neutraliteedi – tagasitõrjumisest. Intermarium ei paku Ühendriikidele mingit huvi (nagu Poola saadikud seda tõstatades varsti avastavad). Saksamaa puhul on see aktiivselt kahjulik.
On üsna tõsi, et Saksamaa käitumine – näiteks NATO vastuse lahjendamine Kremli ohule või gaasitoru ehitamine Venemaale – on murettekitav. On mõistlik vaadata subregionaalsete julgeolekukorralduste poole, mis võiksid kompenseerida Saksamaa passiivsust (nagu Põhjala-Balti-Poola 9 süvenev koostöö Läänemere julgeolekus). Saksamaa ei ole siiski ebausaldusväärne liitlane. Angela Merkel on kahtlemata Intermariumi parim liitlane Lääne pealinnades. Ta on surunud tohututele takistustele vaatamata läbi Vene-vastased sanktsioonid.
Saksamaad tõrjudes Poola valitsus suurendab, mitte ei vähenda ohtu. Vastus Saksamaa kõhklustele on suurem töö nende vähendamiseks, mitte kujuteldavate alternatiivide taotlemine.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
EDWARD LUCAS
