Võtan lihtsustatult käsitleda tänase keerulise maailmapoliitilise olukorra. Abiks suvel lahvatanud seakatkukriis ja selles elu kaotanud loomade Torma matmispaiga ümber toimuv.
Kommunikatsiooniekspert Raul Rebase sõnul on tänapäeval kommunikatiivsed vahendid sõjalistest sageli efektiivsemad. Piltlikult öeldes oleme kõik infosõjas sõdurid ja oma riigi üle uhke kodanik on kriisiolukorras kõige jõulisem kaitseressurss. Ning vastupidine näide elust enesest: kui poliitik allub riikliku tähtsusega probleemile lahenduste otsimise asemel sõjaka naaberriigi provokatsioonidele ning seab siinsete ametivõimude otsuste õigsuse Venemaalt tulnud soovituste põhjal kahtluse alla, on see jõuline julgeolekuoht.
Keskerakondlased Max Kaur ja Marika Tuus-Laul tuletavad aktiivselt meelde, kuidas meie idapoolse naaberriigi keskkonnaminister Sergei Donskoi pöördus maaeluminister Urmas Kruuse poole kirjaliku nõudmisega lõpetada kohe sigade matmine Peipsi järve lähedusse, kuna Venemaa silmis on taoliste matmispaikade loomine ohtlik ning vastutustundetu. Tegelikkuses on hoopis vastutustundetum käik levitada tõe pähe piiritaguseid soovitusi, mitte oodata siinse olukorra normaliseerumist.
Tõepoolest, võitlus seakatkuga pole olnud kerge. Suvise kriisi üks põhjus oli selles, et tauditõrje kriisikomisjonid olid maakonnapõhised. Iga maakonna veterinaarametnik pidi hakkama saama oma oskuste, võimete tasandil. Igal omad vahendid ja meeskond. Oh häda, kui ametnikud, kes toimetamas maakonna või regioonipõhiselt, unustavad hetkeks, et Edela-Jõgevamaa mure ei ole Kirde-Jõgevamaa mure. Ka koostööd peab harjutama. Vaatamata varasematele kogemustele, on iga kriis siiski omanäoline ning ilmselgelt on võimatu ette arvestada igat detaili. Praktika näitab, et väga sageli ei osata, julgeta või taheta kriitilistes olukordades piisavalt professionaalselt tegutseda, suhelda ja infot anda.
Ideaalis ei tohiks ühise probleemi korral olla vastaspooli. Usun siiralt, et kõik soovivad oma seisukohast parimat lahendust. Ma ei kahtle Mustvee linnapea Max Kauri mure siiruses, kuid ma ei ole kindel, kas teda pani tegutsema eelkõige südamevalu sigade ja Peipsi järve pärast või kaasaminek võõra propagandaga. No ei veena mind ühegi Eesti poliitiku jutt, kes kahtleb meie spetsialistide hinnangutes ja kinnitab oma kahtlusi naaberriigi “murega”.
Millisel poolel sõdime?
Tahame või mitte, aga me ei saa oma maja, valda, maakonda ega riiki müüriga eraldada. Eks saaksime muidugi, kuid see meid lähemate või kaugemate naabrite murest ei päästa. Tasub meenutada üht vana filmi “Elu tsitadellis”. Seal oli vanahärra, kes ei tahtnud midagi teada sellest, mis toimub teisel pool aeda. Kõrge ja tugeva tara tegi kaitseks ümber. Paraku sulges ta nii end sinna koos vastaspoolega ning oli sunnitud lõpuks ise oma väiksest maailmast välja murdma.
- aasta jaanuaris ütles idanaabri staabiülem, kindral kolonel Valeri Gerassimov Venemaa sõjaväeteaduste akadeemiale peetud kõnes: “Keegi ei välista suure sõja puhkemist ja seega ei saa öelda, et me poleks valmis.” Alguses ei pälvinud Gerassimovi mõtteavaldused tänapäevasest sõjast pea mingit tähelepanu. Tänaseks on see aga tuntud kui Gerassimovi doktriin ning hübriidsõja sünnitunnistus.
Milles siis seisneb selle doktriini ning Vene hübriidsõja olemus? Hübriidsõja puhul kasutatakse eesmärgi saavutamiseks koordineeritult kõiki riigi käsutuses olevaid vahendeid: poliitilisi, diplomaatilisi, majanduslikke hoobasid. Eesmärgiks on paisata kaosesse vastase ühiskond, poliitiline juhtkond, majandus, murda riigi ja rahva võitlustahe psühholoogilise surve ning info-operatsioonide abil. Ning alles kõige eelmainitu kõrval tuleb ühe lisainstrumendina mängu sõjaline jõud.
Informatsiooni jõud muutub järjest olulisemaks. Kui kõigil on võimalus teha sekunditega foto, saata Twitteri-postitus või avaldada internetis arvamust, siis igaüks meist võib saada vahendiks selles sõjas. Küsimus siin on siis igaühele meist: millisel poolel sõdime?
Taasiseseisvumisel valisime suuna läände. Oleme sellel suunal väga edukalt toimetanud ning täna ei pea me enam üksi oma seljatagust valvama. Muidugi tahavad naabrid idas, et me pööraksime ümber. Iga vahend on abiks. Nii polegi Vene välisministrile liiast jagada oma “muret” Eesti sigade matmispaiga üle meie välisministrile kohtumisel USA-s. Loomulikult ei järgne sellele loole sõjalist operatsiooni, aga väike segadus on olemas: me kahtleme oma veterinaar- ja keskkonnametnike pädevuses ning naabrite poolt vaadates poleks paha ka väike valitusremont. Mitte, et midagi paremaks saaks, aga taas sai tugiposte kõigutatud.
Usun, et iga õppetund on ainult kasuks. Mida valusam, seda tõhusam. Ma mõistan opositsioonipoliitiku segadust sellel segasel ajal, aga paraku on hetkel vaja iga arvamuse avaldamise eel enne n-ö lõikamist üheksa korda mõõta. Ikka selleks, et meie sõnadest ei saaks relvad meie endi vastu.
TERJE TREI, riigikogu maaelukomisjoni liige, Reformierakond
