Positiivse meediakajastuse saavutamise lihtsus on tekitanud paljudes ootuse, et see ongi uus normaalsus.
Möödunud esmaspäeval selgus, et üks valdavalt Eesti taustaga ettevõtjate seltskond töötab seninägematu pakikandjaroboti projekti kallal. Kuna osa nendest oli omal ajal seotud Skype’i edulooga, ajakirjanikele esitletud roboti prototüüp näeb sümpaatne välja ning pressiteade sisaldas ajavaimu tabavaid fraase, siis sai rahvusvaheline meediakajastus uskumatult laialdane ja läbinisti positiivse tooniga.
Sama päeva õhtul märkasin, et mitmel pool sotsiaalmeedias areneb hukkamõistev arutelu roboti kriitikute üle. Ise polnud ma kriitilist kajastust üldse kohanud. Heitsin igaks juhuks pilgu suurematesse eestikeelsetesse internetiväljaannetesse ning paari tavapäraselt kriitilise vaatega inimese Twitteri ja Facebook‘i kontodele, aga targemaks ei saanud.
Juba järgmisel päeval esines Äripäeva peadirektor Igor Rõtov oma lehes noomiva sõnavõtuga roboti võimalike arvustajate aadressil. “Me võiksime julgete pööraste ideede puhul suruda oma eestlasliku skepsise maha ning heatahtlikult tunnustada tegijate südikust tulla sellega välja. Ärme haugume karavani seisma ja lähme edasi,” kirjutas ta. Eelnevalt viitas Rõtov ise küsimustele, mis iga alustava äri puhul võiksid teemat kajastava ajakirjaniku jaoks loomulikud olla: “Kas nende robot hakkab ka päriselt tööle? Kas nad leiavad üldse mõne tänuliku kliendi? Kas mõni konkurent pole oma asjaga juba kaugel ees?”
Olen Rõtoviga sama meelt, et iga alustav, veel enam, maailma paremaks muuta püüdev ettevõtmine on tervitatav. Ma ei saa aga aru soovist, et meedia peaks nendest kirjutamisel tervet allikakriitilist lähenemist vältima.
Mäletan väga hästi, kuidas 1990. aastate päris alguses startisid Eesti elu uueks muutnud ettevõtted: Hansapank, Tallink ja mitmed teised. Mäletan, kuidas algas Eesti Energia nimelisest ministeeriumist moodsa energiaettevõtte tegemine. Need olid väga ambitsioonikad plaanid, nimetatud ettevõtted laienesid, kasvasid ja juurutasid uuendusi kiiresti, nad olidki edukad. Ajakirjanikud küsisid siiski ka nende käest ära kõik oma küsimused ning said ka nendele vastused, mille sekka kunagi ei kuulunud soov saada mingil moel erikoheldud. Ei meenu, et keegi nimetatud ettevõtetele pöialt hoidnutest oleks ajakirjanikke või kedagi muud kriitilise hoiaku pärast noominud või hurjutanud.
Täna on olud loomulikult palju muutunud ning ajakirjanduse kõrvale on astunud sotsiaalmeedia, kust võib leida ükskõik mida. Kindlasti ka kriitilisi või lausa lolle seisukohti Eestile oluliste inimeste, ettevõtete, eesmärkide või teemade suhtes. Seda ei maksa ajakirjandusele süüks panna. Ajakirjandus teeb oma tööd ühiskonna kooshoidmisel ja mõtestamisel edasi ning ka vastutab oma tegevuse eest samamoodi kui 20 aastat tagasi.
Oluline muutus on aga ka kõikvõimalike kommunikatsioonitöötajate jõuline osalemine suurte ja väikeste narratiivide loomisel ja kujundamisel. Eriti tugevad on nad avalikus sektoris, aga ka kolmanda sektori ja erasektori mitmetes harudes on kommunikatsioon sama tähtis kui toode, teenus või asi ise. Selle tulemusel on meie meediakeskkonnas varasemast oluliselt enam positiivset, planeeritud ja silutud juttu, teksti ning pilti.
Eesti ajakirjandus on kindlasti üks regiooni kvaliteetsemaid, kuid vahel tundub mulle, et puhtfüüsiliselt (mõistke selle all siis haaratud inimeste arvu, võimekust või raha) jäävad ajakirjanikud ajakirjandusväliselt valmis toodetud positiivsele kajastusele alla. Eriti paistab see silma meedia äärealadel, kuid pääsenud pole ka tuntud väljaanded ja meediaorganisatsioonid.
Positiivse kajastuse saavutamise lihtsus on nüüdseks juba kujundanud ootuse. Mis tähendab, te tahate teada, milline on meie käive ja mitu klienti meil on? Meie oleme täiesti uut ärimudelit rakendav uue majanduse ettevõte ja meid nii ei mõõdeta! Parandage kohe ära pealkiri, meie pressiteate pealkiri oli hoopis teine! See ei ole programmi ametlik nimetus, mida te oma uudises kasutate! Ja nii edasi.
Loomulikult, kritiseerida võib poliitikuid ja traditsioonilistel aladel tegutsevaid ettevõtteid. Sarkastiliselt võiks siia lisada: praegu veel. Jätan selle siiski tegemata, sest õnneks pole märke, et ajakirjanikud alla oleksid andnud. Aga võitlus käib.
ANVAR SAMOST
