Loid-rahulik päike, 12 kraadi sooja. Õunapuu lehed on osaliselt pruunid ja kui käega tõmmata, siis annavad need kergelt järele, tulevad lahti.
Rähn tegi üle õue paar sööstu, piiksudes ärritunult nagu kummist mängupart.
Külalistele kohvi pakkuda ei tulnud, sest nad olid tiivulised. Esimeseks külaliseks on tilluke linnuke, keda ootamatult silmasin oma jalge ees kivil. Esimene mõte, et mõni hilja peale jäänud linnupoeg, kes pole veel küllaldaselt jõudu kogunud. Tahtsin pihku võtta, aga erksalt tõusis ta lendu ja maandus kuskile maja nurga taha. Panin fotokaamera hakkama ja lähenesin, aga – tühi plats. Ei vajanud abi, ei olnud edev ega kippunud fotole. Ainult viivu nägin teda, imetillukest ja kuldse triibuga peas. See oli kuldpea-pöialpoiss, Euroopa väikseim laululind, tubli putukanapsaja, kes külmematel aegadel on käbiseemnedieedil. Talvel on nad tihti segasalkades tihaste ja teiste talvelindudega, sest paljudel silmapaaridel koos on kergem röövlinde ja kiskjaid märgata! Pöialpoiss on metsalind ja pesa teeb kuuse otsa kuni 17 meetri kõrgusele. See olevat samblast, täiuslik ja kunstipärane kerajas ehitis. Pessa muneb kuni 12 muna. Pojad on pesahoidjad, aga kahenädalaselt juba lahkuvad sealt.
Linnukestel pole siiani mingeid masinaid abiks oma elu korraldamisel – kõik on samamoodi iidsetest aegadest peale. Pöialpoisi abil saab testida kuulmist. Tema imekõrgeid häälitsusi ei pruugi vana inimese kõrv tabadagi, nii et kui veel kuuled, pole vana! Pöialpoisi arvukus olevat tõusuteel, Eestis sage hulgulind, rändlind ja läbirändaja – võib mitut moodi käituda, ikka ellujäämise nimel. Aga minu õues kivi peal ega mujalgi maja lähedal pole ma enne ühtegi pöialpoissi kohanud. Olen istutanud palju kuuski, mis juba kõrgeks sirgunud, ehk on nad mõne neist pesapuuks valinud? Ehk on näha kuskil kunstipärast pesapallikest?
Igasuguseid sääselaadseid putukaid virvendab siiani õhus, aga teiseks aukülaliseks pidasin suurt päevaliblikat, kes otsis kohta, kus aeg maha võtta. Lõpuks asetas oma kolm paari jalgu hilisele raudrohule, tiivad siivsalt koos, nii et pidukleiti ehk tiibade värvikamat poolt polnud näha.
Vaid alumine pool, mis tagasihoidlikult tumedakrähmuline. Puudutasin tiibade serva ja neli kaunist silma tiibadel tulid nähtavale. Päevapaabusilm – Inachis io või Nymphalis io, kohe kaks ladinakeelset nime! Tuletatud vanakreeka mütoloogiast – jõejumal oli Inachos, tema tütar Io ja jõel ka nümfid!
Värvikas päevapaabusilm on Euraasia liik. On kirjas, et ta on jälle tavaline! Aga et ta oktoobri lõpus veel lennus on, ei ole tavaline – tema õige lennuaeg on augustist septembri alguseni! Aga või mina talle ettekirjutusi tohin teha. Ta kuulub väheste liikide hulka, kes valmikuna talvituvad. Tal on ka teine lennuperiood – aprillist juunini, enne munemist. Ta munevat kuni 500 muna korraga, on seega kangelasema? Tema üle nelja sentimeetri pikad valgetäpilised röövikud koguvad jõudu kõrvenõgestelt ja humalatelt, mis on nende toidutaimed. Meil jätkub neid mõlemaid, seetõttu olengi neid rohkesti kohanud! Liblikana toituvad päevapaabusilmad nektarist, puumahlast, mädanenud puuviljadest. Neid pole enam eriti saada, ehk taipava liblikad lõpuks talvisele diapausile ehk putukate talveunne jääda.
EHA NÕMM
