Sel nädalal lahkusid Luua koolist seal „EQUFAS for students“ programmi raames kuu aega metsanduspraktikal viibinud noored hollandlased Jaco Schilp ja Wiljon Entjes, kellele jäid Eestist meelde, maitsev toit, ilus loodus ning väga kinnised inimesed.
Möödunudlaupäevases Vooremaas jagasid oma muljeid neli Luua kooli kasvandikku, kes käisid Leonardo da Vinci fondi loodud projekti raames praktikal Austrias ja Soomes. Vastutasuks võõrustas Luua kool kuu aega Hollandi Wellantcollege’i kahte noormeest.
Eestis olid mõlemad poisid esimest korda ning enne siiasõitu ei teadnud nad oma sihtriigist kuigi palju. „Ainuke asi, mida ma teadsin, et siin on tõenäoliselt külmem kui meil Hollandis,” tunnistas Jaco. Mõlemad poisid uurisid Eesti kohta ka internetientsüklopeediast wikipedia.org, kuid täheldasid, et sealt loetud materjalist neile midagi olulist meelde ei jäänud. Lisaks sellele, et poisid ei teadnud midagi Eesti kohta, ei tundnud nad enne reisi ka teineteist, vaatamata sellele, et on koolivennad. Selle põhjuseks on fakt, et Wellantcollege’is käib ligikaudu 16 000 õpilast ning polegi võimalik endale kõiki nägusid meelde jätta.
Esimesena jäid poistele Eestis silma pahuravõitu ja kinnised eestlased. „Ka kooli territooriumil ei tahetud meile „tere“ vastu öelda, pigem pöörati pea ära ja tehti nägu, et ei kuuldud,” nentis Jaco, tunnistades, et selline käitumine oli nende jaoks uus ja harjumatu, kuid samas oli seda huvitav jälgida. Erinevalt hollandlastest on eestlased poiste sõnul vaiksed ja nii-öelda omaettenokitsejad, kes võhivõõrastega kohe suhtlema ei hakka. Meie kodumaal on inimesed väga avatud ning sageli liigagi avameelsed,” rääkis Jaco.
Elamuseks olid noormeestele ka meie suured metsad. Holland on Eestist umbes nelja tuhande ruutkilomeetri võrra väiksem, kuid seal elab üle kuueteistkümne miljoni elaniku, mis tähendab, et seal ei jätku metsade jaoks ruumi. „Hollandis metsa minnes on igalt poolt masinate müra kosta, siin lähed metsa ja on täielik vaikus, kuulda on ainult tuulemüha ja lindude laulu,” rääkisid noormehed. Veel arvasid poisid, et kui kõik nende kooli õpilased läheksid Hollandis metsa langetama, ei jääks sinna ühtegi puud kasvama.
Ülitäpsed eestlased
Poisid töötasid koos Luua õpilastega metsas poolteist nädalat. Selle aja jooksul sai Jacole ja Wiljonile selgeks, et eesti poisid teevad väga korralikku tööd. „Võtsin ühe puu maha ja jäin oma tööga niivõrd rahule, et otsustasin oma tulemust näidata ühele poisile, kes mul läheduses seisis. Tema tõmbas selle peale nina viltu ja ütles, et siin on umbes kolme sentimeetriga mööda pandud,” meenutas Wiljon. Siiski ei lasknud hollandlased end eesti poiste perfektsionismist segada, vaid kiitsid nende töökust. „See, mis meie jaoks oli supertulemus, oli eestlaste jaoks „enam-vähem”,” rääkis Wiljon ning kinnitas, et tema soov oleks oma erialal sama tugev olla nagu Luua kooli metsandusõpilased. „Kui koju lähen, hakkan kursusekaaslastel samamoodi praktikal näpuga järge ajama,” naljatas noormees.
Külalispraktikantide juhendaja Peep Arold jäi nende tööga väga rahule. „Nad tulid ülesannetega toime ning samas huvitusid kõigest, mis meil neile välja pakkuda oli,” rääkis ta. Ka Wiljonil ja Jacol jätkus oma juhendaja kohta vaid kiidusõnu. Poistele meeldis enim, et iga päev anti uued ja huvitavad ülesanded ning metsatöö ei tüüdanud neid ära. Samas ei jäänud ka keeleoskus takistuseks, kuigi mõnikord tuli suhtlemisel käed-jalad appi võtta.
Hea liha, kuid kehv šokolaad
Poistel jätkus aega ka Eestis ringi rännata. Ära sai käidud Tartus, Tallinnas ning loomulikult Palamuse laadal. Jacol oli aega ja viitsimist minna ka Riiga. Et Wiljonile pikad bussireisid ei meeldi, jäid tema külastused siiski Eesti piiresse. Parima ajaveetmispaigana nimetasid noored Tartu Püssirohukeldrit, kus on nende kinnitusel huvitav miljöö ja hea muusika.
Enim jäid poisid rahule siinse toiduga. „Siin süüakse palju kartuleid ja me armastame kartuleid,” sõnasid poisid, kes hindasid meie toitu, eriti just liha kvaliteeti väga kõrgelt. Vastupidiselt Hollandile on meie toiduained suures osas pärit siitsamast. Neile imporditakse palju toidukaupa Belgiast ja Saksamaalt ning palju sellest on geneetiliselt muundatud või sisaldab rohkesti säilitusaineid. Meie shokolaad noormeestele aga ei maitsenud.
Pärast kuu aja pikkust Eestimaal viibimist on poistel meie riigist ja inimestest väga hea mulje. „Järgmisel suvel on mul plaan sõpradega Euroopasse reisima tulla ning ma tahan neile kindlasti ka Eestit näidata,” kinnitas Jaco. Ka Wiljoni soov on siia võimalusel veel tagasi tulla.
iii
EILI KOITLA
