Kerle Jõeäär ja Denis Kadak kasvatavad Vaimastveres Kihnu maatõugu lambakarja, kuhu nädal tagasi lisandus noor jäärapoiss nimega Sven Mikser, kelle ülesandeks on hoolitseda, et kari ikka jõudsalt suureneks.
Kaks head sõpra, Kerle Jõeäär ja Denis Kadak, otsustasid sel kevadel teha oma elus kannapöörde ning hakata lambakasvatajateks. Varem polnud neil kummalgi lambakasvatuse ega ka põllumajandusega mingit pistmist olnud. Kerle tegeles ühes mööblifirmas raamatupidamisega ning Denisi erialaks oli ehitus. Mõte just Kihnu maatõugu lambad võtta tekkis tänu Kerle vennale Priidule, kes nägi neid loomi paar aastat tagasi, kui ta Kihnus töötas. “Ta ütles, et endal pole tal aega nendega tegeleda, kuid maal kodus käies sooviks ta lammaste seltsis stressi maandada,” meenutas Kerle paari aasta tagust vestlust vennaga.
Lammaste pidamise kohta hankis Kerle esialgu infot internetist. “Kihnu maalambakasvatajate seltsi kodulehelt leidsin väga palju olulist infot ning seltsi liikmed on väga lahked ja abivalmis oma teadmisi jagama,” kinnitas ta ning lisas, et internetist saadud teadmistest piisas, et lambakasvatusega algust teha. Selleks, et edaspidi paremini toime tulla, täiendavad Kerle ja Denis end Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis lambakasvatuse erialal.
Tallest sai pere lemmikloom
Esimesed lambad jõudsid Denisi kodutallu sel kevadel. Aprilli algul leidsid värsked lambakasvatajad kuulutusteportaali kaudu üheksapealise Kihnu maalammaste karja. Paraku polnud tegemist puhtatõuliste loomadega, kuid sellegi poolest ei jätnud nad tehingut katki ning tõid üheksa lammast Vaimastverre.
Aprilli keskpaigas täiendasid nad Tartus peetud Maamessil karja kolme isendi võrra. Mikkeni talu müügipunktist osteti uted Kadri ja Ööbik ning toona vaid kuuvanune jäärapoiss Pärdik. Tall, kes alles lutitoidul oli, võeti karja ennekõike Kerle kolme lapse pärast. “Lapsed tahavad ju loomi nunnutada ja sülle võtta. Pärdik oli selleks ideaalne,” märkis Kerle.
Kui alguses loodeti, et Pärdikust saab karja tõujäär, siis praeguseks on selge, et ta on harjunud pere lemmikloomaks olema ning järeltulijate tegemine teda veel ei paelu. “Ta vist ei saa aru, et ta on ikkagi lammas,” mainis Denis.
Selleks, et karjas juba uuel aastal järeltulevat põlve oleks, soetati ülemöödunud nädalal karja aukartust äratavate sarvedega jäär nimega Sven Mikser. Sellise nime sai loom juhuslikult. Kerle sõnul pannakse kõikidele puhastverd Kihnu maalammastele nimi nende ema nime esitähe järgi ning paraku on S-täht lambanimede alguses Eestis üsna levinud. Et nimed korduma ei hakkaks, oli tarvis juurde mõelda ka lisanimi. Nii osutuski valituks nimi Sven Mikser ja Kerle kutsub uustulnukat hellitavalt Svennuks. Lisaks täiendasid Vaimastvere lambakasvatajad oma karja ka kümne ute võrra.
Kui tõujäär Sven oma ülesannetega hästi hakkama saab, kasvab Kerle ja Denisi lambakari kevadeks juba kolmekümnepealiseks. “Tema käitumisest on näha, et järelkasvule on lootust,” märkis Kerle ja tema sõnade kinnituseks ronis noor jäärapoiss ühele utele usinalt selga. Värskete lambakasvatajate eemärk on omada kolme aasta pärast sajapealist põhikarja. “Kihnu lammastel sünnivad üsna sageli kaksikud talled ning isegi kolm järglast korraga pole haruldus,” kinnitasid Kerle ja Denis.
Lisaks lammastele ka kitsed
Kihnu maalambad on aretatud ennekõike villalammasteks, kuid Kerle ja Denisi idee on neid ka lihaks tarvitada. Kuna kari on veel sedavõrd väike, saab esimesed lambad lihaks teha alles tuleval sügisel. “Kihnu maalamba liha on hästi õrn,” rääkis Kerle.
Lammaste pügamisega on Kerle ja Denis pidanud seni ise hakkama saama ja seda on seni tehtud vaid kääridega. “Masinaga proovisime, kuid siis sai paar korda ikka loomale sisse lõigatud,” tunnistas Denis. Nad on seda meelt, et korralik pügamine, samuti kõik muu lambakasvatusega seonduv tuleb neil õige pea selgeks saada.
Denisil on plaan läbida lihunikukoolitus, ühiselt õpitakse naha parkimist, viltimist ja ketramist. “Praegu on meil villa liiga vähe, et seda lõnga tegemiseks villavabrikusse viia. Proovime lastega sel aastal jõuludeks näiteks vildist kuuseehteid valmistada,” sõnas Kerle, kinnitades, et niidetud vill neil jõude ei seisa.
Veel lisas Kerle, et lambakasvatajad võiksid rohkem koostööd teha, kasvõi villa kokkuostu viimise osas või toodetele turu otsimisel. “Praegu on lambakasvatajad oma tooteid käinud peamiselt laatadel müümas, ka meil on plaan hakata laatadel käima. Hea oleks, kui saaks osaleda ka Eestist kaugemal messidel ning leida lisaks laatadele ka püsivamat turgu,” sõnas ta.
Kerle ja Denis mõlgutavad juba mõtteid, et lisaks lammastele võiks kasvatada ka kitsi. “Tahaks juustu ja seepi teha,” sõnas Kerle. Siiski on kitsede kasvatamine veel pelgalt ideetasandil. Esmatähtis on nende jaoks lambakarja suurendamine, oma ettevõtte loomine ning seejärel soov hakata elama nii, et lambakasvatus ka sissetuleku tagaks. Selleks on Denisi kalkulatsioonide järgi tarvis vähemalt kaheksakümnepealist põhikarja.
EILI ARULA
