1984. aastal Jõgeva keskkooli lõpetanud rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar mäletab suurt kooli kokkutulekut üheksakümnendate aastate keskel. Rohi oli siis muidugi rohelisem ja kokkusaamisest jäid head mälestused.
Millal sa viimati Jõgeval käisid?
Umbes poolteist aastat tagasi.
Oled renoveeritud Jõgevamaa gümnaasiumihoones ka käinud?
Ei ole, sellest koolimajast olen ainult mööda läinud.
Jõgeva ühisgümnaasiumi hoonet polnud tol ajal, kui mina keskkooli lõpetasin, veel ehitama hakatud, isegi vundamendiauku ei olnud. Siis ehitati Jõgeva haiglat.
Meie koolis, mille ees Kalevipoja kuju, oli metsikult palju õpilasi, õpilaste arvu ma küll ei mäleta, aga kui suure vahetunni ajal sööma läksime, liikus tohutu mass söökla poole. See on mul silme ees.
Kuidas sa tänasele kahe kooli kokkutulekule diskoriks sattusid? Kes sind ära rääkis?
Suve algul helistas Jõgevamaa gümnaasiumi huvijuht ja küsis, kas ma tahaksin koolide kokkutulekul plaate keerutada. Miks ka mitte, olin nõus.
Valmistud sa selleks kuidagi eriliselt?
Eks ma mängin selle poole tunni vältel neid palu, mida mäletan kaheksakümnendate aastate esimesest poolest. Olen välja vaadanud viis kuni seitse lugu, mis minu mälu järgi olid siis hitid. Kakskümmend aastat nooremaid inimesi ei pruugi need muidugi kõnetada. “High Society Girl” tuleb kindlasti!
Kui tihti te oma klassiga kokku saate?
Peamiselt siis, kui kooli lõpetamisest möödub ümmargune arv aastaid. Viimane kord oli aastal 2014. Tavaliselt kohtume ikka iga viie aasta tagant.
Oled sa kursis oma klassikaaslaste saatustega?
Mõne inimesega kohtun päris tihti. Me ei käi üksteisel tihti külas, aga kui keegi minu headest klassikaaslastest satub Tallinna, siis näeme. Oleme kohtunud näiteks Paide arvamusfestivalil, mõnel suveüritusel. Loomulikult suhtleme mõne klassikaaslasega ka Facebook’is.
On suuri kogu kooli kokkutulekuid sinu hinnangul üldse vaja?
Mäletan suurt kokkutulekut üheksakümnendate aastate keskel. Kooli lõpetamisest oli kõigest kümmekond aastat möödas, rohi oli siis rohelisem, kõik oli ilus. Sellest suurest kokkutulekust jäi mul küll hea mulje. Küllap neid ikka on vaja.
See on omamoodi nostalgialaks?
Nostalgialaksuga on nii, et kui ma Jõgevale satun, siis saan selle iga nurga peal… Kunagi oli meie kooli juures isegi kooliaed, nüüd on kooli kõrval staadion. Väikese, praeguseks ilusasti üles vuntsitud koolimaja taga seisis omal ajal Lenini kuju. Kui meil viimane klassi kokkutulek oli, tehti ekskursioon ja siis me nägime seda kõike lähedalt. Algklassides õppisime selles väikeses majas.
Nostalgialaksu saan ka katlamaja nähes. Nimelt käisin seal lapsena söehunnikus mängimas… Pärast seda oli kodus muidugi tõsine tragöödia.
Legendaarne koht on kindlasti Jõgeva kruusaauk. See oligi minu peamine mängukoht nii suvel, sügisel, talvel kui ka kevadel. See oli poiste unelm! Mina olen seal kahel korral murdnud jalaluu, kruusaaugu järskudest seintest sai igasuguste riistapuudega alla sõidetud.
Olid sul kooli ajal ka oma lemmikõpetajad?
Viimasel klassikokkutulekul kohtusime oma esimese klassijuhataja Laine Pedraudsega. Väga hästi on meeles inglise keele, geograafia ja bioloogia õpetajad, klassijuhataja, eesti keele õpetaja. Paljusid neist ei ole enam meie hulgas. Minuaegne koolidirektor oli legendaarne. Ma ei tee kellelegi liiga, kui ma kõiki üles ei lugenud. Tol ajal tuli veel laupäeviti koolis käia. Nõukogude koolis tegeldi sõjalise ja kehalise kasvatusega. Olid täiesti absurdsed sõjalise algõpetuse tunnid, millest ei olnud mingit kasu noormehele, kellele nõukogude rahvas 18aastaselt pärisrelva usaldas. Selle asemel oleks võinud midagi õppida. Praktiline kasu oli sellest, et saime autojuhiload. Meie klassis said osad õpilased, mina nende hulgas, C-kategooria ehk veoautojuhi load. See dokument päästis minu päevad Nõukogude armees, sain rooli taha.
Millega koolist vabal ajal tegelesid?
Keskkoolis oli mul mootorratas, punane Jawa. Sellega olin kõva tegija. Aeg-ajalt viisin mootorrattaga oma pruuti koolist koju Kuremaale. Sellepärast sain ka kunagi käitumishindeks mitterahuldava. Läksin liiga ülbeks: sõitsin mootorrattaga koolimaja trepist üles ja parkisin sõiduriista garderoobi ette. See oligi väga näotu tegu. Teismelised tegid igasuguseid rumalusi, aga ma olin piisavalt arg, väga suuri lollusi ei teinud.
Mida Jõgeval kaheksakümnendate aastate esimesel poolel ikka teha oli? Kinos sai käidud, nädalas korra oli uus film. Kontserdid toimusid küllalt harva, kultuurikeskus oli siis tavaliselt puupüsti täis. Mäletan Gunnar Grapsi ja Magnetic Bandi kontserti, saal oli maksimaalselt täis müüdud. Siimusti vabaõhukontserdid olid teine asi, seal oli piisavalt ruumi.
Muidugi oli võimalik sporti teha, talvel jäähokit mängida, suvel tennist. Pallimängud mind ei huvitanud. Oli võimalik käia kergejõustikutrennis. Ja siis oligi tükk tühja aega. Oli valida, kas istuda raudteejaama taga bussijaamas pingil ja juua salaja õlut või teha kooliraadiot. Viimane oli minu jaoks väga huvitav võimalus. Nii veetsin oma ülejäänud vaba aja koos hea sõbra Aleksander Kibaliga peamiselt raadioruhvis. Olime nii aktiivsed, et saime aastal 1982 tuttuue moodsa Bulgaaria mikserpuldi. See oli uskumatu.
Kui tihti te kooliraadio saateid tegite? Milliseid need olid?
Meid lubati kümme minutit enne tunni lõppu ära minna, kui hakkasime vahetundide ajal aktiivselt kooliraadio programmi tegema. Ikka paaril suurel vahetunnil nädalas oli meil korralik salvestatud programm, mille varem ette valmistasime. Põhiliselt mängisime muusikat, aga tegime ka saateid. Tol ajal oli väga populaarne noortesaade “Kitsas king”, üritasime teha selle raadioversiooni, lavastasime sketše. Neist ei ole enam ühtegi kahjuks alles. 18aastane noor inimene ei mõtle sellele, et 30 aasta pärast oleks väga põnev kuulata, mida ta keskkooli lõpuklassides tegi.
Kooliraadio tegemine moodustas mul olulise osa õppimisest ja koolitundidest üle jäävast vabast ajast. Vanemad usaldasid meid. Tegime kooliraadio asju mõnikord päris hiliste õhtutundideni.
Mitu aastat te kooliraadiot tegite?
Keskkooliaastad kindlasti, aga ma ei mäleta, kas ka kaheksandas klassis. Keegi oli seal ees, tema lõpetas kooli ja nii ma sinna sattusingi. Ma ei mäleta, kes ta oli. Kui meie Aleksiga kooli lõpetasime, oli meil ka juba paar nooremat huvilist välja koolitatud. Üks neist oli kunagine Vooremaa peatoimetaja Peep Lillemägi.
Kas kooliraadio julgustaski sind ajakirjandust õppima?
Ei. Otsest seost nende kahe asja vahel pole. Kooliraadio oli ikka rohkem tilulilu. Jah, ma tahtsin ajakirjandust õppima minna juba kaheksandast klassist alates. Kui Ants Paju sokutas ühe minu kirjutise Noorte Häälde umbes aastal 1981, siis see oli minu jaoks palju olulisem kui kooliraadio tegemine. Ajakirjandus ei ole tagasihoidlike inimeste paik, sa pead julgema esineda, otsuseid teha. Selles mõttes aitas kooliraadio kaasa. Kooliraadio ei olnud minu jaoks ajakirjanduslik väljund. Selleks oli rajoonileht Punalipp, kuhu kirjutasin artikleid. Mingil ajal sai minust lehe ametlik kirjasaatja, sain honorari ja mul olid kindlad ülesanded, mida toimetaja Hugo Alter mulle iga nädal andis. Vaat see oli ajakirjandus.
Ainar Ruussaare elukäik
*Sündis 1966. aasta 30. oktoobril Tartus
*1984. aastal lõpetas Jõgeva keskkooli
*1991. aastal lõpetas Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna
*Töötanud ajalehes Päevaleht, olnud Sõnumilehe ja uudisteagentuuri Baltic News Service peatoimetaja ning ETV programmidirektor ja ETV juhatuse esimees
*2008. aastal oli Gruusia avalik-õigusliku televisiooni reformi nõustaja Thbilisis ning seejärel uudisteagentuuri BNS juhatuse liige
*Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis on ajakirjanikuna teinud kaastöid alates 1991. aastast
*Ta on juhtinud telesaateid ka TV3-s ja raadiosaateid Kuku raadios
*Ajakirjanikuna on töötanud Aserbaidžaanis, Armeenias, Gruusias, Venemaal, Ukrainas, Usbekistanis, Bosnia Hertsegoviinas ja Horvaatias
*On lõpetanud kahel korral kõrgemad riigikaitsekursused (1993 ja 2011), kõrgemad psühholoogilise kaitse kursused Rootsis (1994) ja läbinud juhtimiskoolitusi Eestis, Lätis ja Šveitsis
*Teda on autasustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga ja medaliga “10 aastat Eesti kaitseväge”
*Abielus, kolme lapse isa
*Hobideks on seljakotiturism ja lähiajalugu
Allikas: ERR
HELVE LAASIK
