Maa on põllumajanduses peamine tootmisressurss. Seetõttu on eelkõige oluline, et maa kuuluks selle tegelikule harijale ja oleks aktiivses kasutuses. Käesolev artikkel annab ülevaate viimastel aastatel põllumajandusmaa turul toimunust ning analüüsib, kas ja millist mõju on sellele hakanud avaldama põllumajandussektori olukord.
Raskused põllumajanduses on toonud kaasa haritava maa hinnatõusu pidurdumise ja ostu-müügitehingute arvu vähenemise.
Haritava maa keskmine hind on viimasel kümnel aastal enamasti tõusnud. 2009. ja 2010. aastal maahinnad langesid, kuid sellele järgnes hindade hüppeline tõus. 2014. aastaks oli haritava maa hind kümne aasta taguse ajaga võrreldes ligikaudu 6 korda tõusnud ja jõudnud 2409 euroni hektari kohta. Sama tendents ilmnes ka ostu-müügitehingute puhul, kuid selles osas jõuti rekordtasemeni alles 2014. aastal, kui haritava maaga vormistati 1347 tehingut summas 35 miljonit eurot. Käesoleva aasta esimeses kolmes kvartalis on põllumaa keskmine hind olnud vähem kui 2000 eurot hektari kohta, seega on hind langenud. Põhjuseks on loomulikult eelkõige põllumajandussektori piiratud vahendid praeguses majanduslikus olukorras. Tehingute arvu on keeruline hetkel prognoosida, kuid eeldada võib, et eelmise aasta tasemele see aasta lõpuks ei küüni. Rendihindades sektori raskused ei kajastu.
Rendimaade osatähtsus on viimase kümne aasta jooksul samuti stabiilselt kasvanud ja praeguseks on üle poole kasutuses olevast põllumajandusmaast renditud. Kui 2003. aastal oli rendimaa osakaal 46 protsenti, siis 2013. aastaks oli see näitaja 54 protsenti. Kui vaadata rendimaade paiknemist , tuleb esile kaks peamist trendi – neid on rohkem linnade läheduses ning vähem madala mullaviljakusega maakondades. Kui vaadata rendimaade osakaalu EL tasandil, siis üldjuhul on rendimaade osakaal suurem just uutes liikmesriikides, seega ei ole Eesti siin erandiks.
Kui haritava maa hinnatõus on sektori majanduslike raskuste tõttu pidurdunud, siis rendihindade kohta sellist järeldust teha ei saa. Kuna rendihindade kohta on andmed olemas 2014. aasta seisuga, siis võib eeldada, et sektori majanduslik olukord siin veel ei kajastu – ka haritava maa hinnad olid 2014. aastal senistest kõrgeimad. Rendihindu ei pruugigi olukord põllumajandussektoris mõjutada, sest üldjuhul on rendilepingud pikaajalised ja tihti seotud mitmete toetustega. Samuti mõjutab siin olukorda eelpool viidatud suur rendimaa osakaal, sest ilma maata pole teatavasti võimalik põllumajanduses toota.
Viimase kuue aasta jooksul on rendihinnad tõusnud enam kui kaks korda. Statistikaameti andmetel võeti 2014. aastal põllumajandusmaad rendile keskmise hinnaga 48 eurot hektar.
Põllumajandusmaa on jäänud eestlaste kätte
Kuigi välismaiste isikute (välisriikide kodanikud ja juriidilised isikud, samuti Eesti juriidilised isikud, kelle omanikeringis on välisriikide isikuid) omandis oleva maa pind on viimase viie aasta jooksul kasvanud, on see kasv toimunud eelkõige metsamaa osas – 98 tuhandelt hektarilt 120 tuhandele hektarile. Haritavat maad oli tänavuse aasta keskpaigas välismaiste isikute omandis üle 42 tuhande hektari ja rohumaad üle 13 tuhande hektari. Kui võrrelda seda aasta varasema numbriga, siis on see näitaja isegi ligikaudu 3 tuhande hektari võrra langenud.
Kõige enam on põllumajandusmaad välismaiste isikute omandis Saaremaal ja Viljandimaal. Välismaalaste omandis oleva põllumajandusmaa osakaal on kõrgeim Hiiumaal, Läänemaal ja Saaremaal, kus see moodustab ligikaudu seitse protsenti põllumajandusmaast. Eestis tervikuna on välismaiste isikute omandis üle viie protsendi maatulundusmaast, sealjuures 4,3 protsenti maakatastrisse kantud haritavast maast ja looduslikust rohumaast.
Artikkel on ilmunud ka Maablogis
MARKO GORBAN, maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna juhataja