Põltsamaalasest kirjamehel Heldur Läänel nägi trükivalgust uus luulekogu pealkirjaga “Monoloogid”.
Tänavuse aasta esimesel poolel kirjutatud seitsmesajast luuletusest valis autor kogumikku paarsada. Ise nimetab ta oma luuletusi küll mõttejuppideks. Luuletuste ja kogu kogumiku mõtteid soovitab Heldur Lääne otsida lugejatel, ise ta neid välja ei paku. Traditsiooniliselt pole Lääne luuletustel pealkirju, küll aga järelkirjad, nagu ta ise ütleb.
Kuidas sai teoks mõte anda välja järjekordne luulekogu? Oli see kindel plaan või mängisid rolli ka juhus ja asjaolude kokkulangemine?
Üldiselt ma olen juba raamatut trükikotta viies vaimus teadlik, milline lugu peaks järgnema, nii oli see ka “Roosa maailma” puhul, aga juba siis jätsin võimaluse, et ei tüüta lugejat nii tihti. Samas midagi oli veel lisada, väga hea kirjanduslik vorm oli enesetundes … Pärast maailma loomist tahaks ju ikka veel midagi seletada, selgitada. Nüüd siis ilmselt pikem vahe ees.
Mida pidasite silmas luulekogu pealkirjaga “Monoloogid”?
Eks see tuleb minu stiilist. Ma ju kirjutan üles mõttejuppe. Ega ma mingit väga valmis asja ei esitagi, alati korraks pähe tulev tervik, mis aja jooksul võib muutuda, aga antud hetkel valmis mõte. Isegi siis, kui väljendan omast arust kellegi teise hoiakuid. Ühesõnaga, eks ta üks iseendaga rääkimine olegi, monoloog. Ilmselt teeme seda kõik oma mõtteis.
Millisel ajavahemikul on luuletused kirjutatud ja kui palju neid seekordses raamatus on?
Selgelt selle aasta esimene pool. Sulg oli tõesti kerge, panin kirja ligi seitsesada lugu ja valisin raamatusse paarsada. Eks seal oli nii sisuline kui ka majanduslik kaalutlus, keegi, st mina pidin ju ka kõik kinni maksma.
Kas luulekogu väljaandmine sügisel oli teadlik plaan või juhus?
Suvel oli aega anda viimane kuju ja lihv, see nõuab pikemat tegelemist, aga pidasin silmas ka jõululaata, kus turustada.
Kuivõrd tasub lugejal otsida mõnest luuletusest luulekogu peamõtet?
Seda ei ole. Mõte peab lugejal ise tekkima. Tegelikult kirjutan alati nii, et lugejal oleks oma arusaamine, siis ta saab kõige parema osa loetust. Kes meist tahaks, et teda valmis tõdedega õpetataks ja kes võtaks sellise seisukoha, et tema teab, kuidas asjad peavad olema? Muidugi on see kirjutatud sõna “luuletama” igas tähenduses, seega räägib sageli iseendale vastu, aga ka see jääb lugeja lahendada.
Teie luuletustel pole endiselt pealkirju, miks?
Ega me pane pähe tulevale mõttele pealkirja. Pigem võiks olla järelkiri, arusaamine. Monoloogi värk.
Mille poolest on luuletamine läbi aastate muutunud kergemaks, mille poolest keerulisemaks? Või ei saa protsessi üldse sellistes kategooriates mõõta?
Ei ole tõesti kerge-raske kategoorias aru pidanud. Pigem mõnus, vaimukas, kurb, siiras jne.
Kuidas kommenteerite luulekogu kaanekujundust?
Pilt ja vagad soovid minult, vormistamine ja tegelik töö Riina Soomilt. Olen kasutanud alati omi töid, aga väljanägemine, minu arvates raamatu tugevamaid külgi, on alati Riinalt. Aitäh talle selle eest.
Kas plaanite ka luulekogu esitlemistuuri?
Ega vist. Kui on huvilisi, kes soovivad asja selgitada, siis olen valmis, aga mul puudub selline ambitsioon teha infomüra. Töö on tehtud ja peab enda eest ise rääkima. Õnneks on mul oma pisike ja armas lugejaskond. Hing väriseb, et neile saaks midagi head pakkuda ja minu emotsioon on saanud rahulduse alates igale loole punkti panekust kuni trükikojast saadud raamatupaki avamiseni. Siiras rõõm, miks veel paraadi teha.
Kas mõned sõbrad või tuttavad on hakkanud Teie eeskujul luuletama? Ehk teate, kui palju on tänasel Jõgevamaal üldse luuletajaid, kas annaks näiteks moodustada luuleklubi?
Et kirjutama, seda ei tea, aga üpris palju sahtlisse kirjutajaid on välja tulnud ja muidugi paljud lausa luule eitajad on luulet lugema hakanud. Sellest ka pisuke rõõm, hääbuma kipub see kunst. Jõgevamaa tegemiste kohta tean ainult kaude. Ise ei ole osanud kedagi otsida ja ka minu vastu pole huvi tuntud, küll sai eelnevat kogu käidud tutvustamas Pärnu luuleklubis. Eeldatavasti olen 14. novembril “Monoloogidega” seal ja internetis suhtlen omasuguste tegijatega. Olen kursis sellega, mis Eestis toimub. Palju on aidanud ka Võtikvere raamatuküla. Selle tähtsust maakonnas ei ole minu arvates täielikult mõistetud. Luuleklubi võib ju luua, aga kas ta siis tööle hakkab. Ilmselt peaks ta ise sündima ja ma ei välista, et keegi käibki kellegagi koos ja kõige muu kõrval loevad luuletusi üksteisele. Luule on selline intiimne tegevus ja sageli ei armasta avalikku tähelepanu. Tänu sellele ilmselt veel elabki …
JAAN LUKAS
