Ei teadnud ma Burgundiast enne suurt midagi, kuni hea tuttav prantslane mind sinna külla kutsus. Kõigepealt sain silmaga näha – oma silm ongi kuningas. Oli harjumatu näha nii avaraid maastikke, orge ja kõrgemaid kupleid vaheldumisi, hooneid vähe, sekka omapäraseid vanu losse.
Burgundia on üks Prantsusmaa 27piirkonnast riigi keskosas, kus põhiliselt tegeldakse viinamarjakasvatusega. Piirkond jaguneb neljaks departemanguks, elanikke on 1,6 miljonit. Sealsetel looklevatel teedel sõites võib näha, kuidas kogu maa on triibutatud viinamarjataimede ridadest – nagu lapitekk. Majad on koondunud küladesse, aga on ka üksikuid komplekse. Meie sõbra suvila lähedal on talu, kus peetakse 200 kitse ja kust käisime juustu ostmas.
Meie elamine asus Loire jõe orus Sanserre linnakese lähedal. Esimesel õhtul tuli soov tutvuda ümbrusega. Pierrot viitas mõnesaja meetri kaugusel asuvale kahele puule – need olid ehtsad kastanipuud, mitte hobukastanid! Läksime siis kastaneid koguma, aga vist oli vara, sest maas polnud neid palju ja kättesaamisega oli raskusi. Nimelt on nende viljad hobukastani omadega võrreldes tohutult teravate okastega ja mitte kuidagi ei andnud neile läheneda.
Teise teeharu ääres paistsid ka mõned suured puud. Kolm esimest osutusid kreeka pähklipuudeks, mis ka juba vaikselt vilju poetasid.
Järgmised kaks puud olid tüvest hästi “habemesse kasvanud”, vesivõsustunud. Neilgi olid söödavad viljad – pirnid. Aga head nad ei olnud, kõvad ja vähemahlased. Viimane puu mustendas loojangu taustal, lai ja sünge. Osutus küpressiks, mille sisemuses oli tühemik, kuhu oli paigutatud kõrge sepistatud rist.
Mõne päeva pärast otsustasime tulla külast jalgsi tagasi. Sõbra suvilani, kus elasime, oli kolm kilomeetrit looklevat teed. Vaatasime kõike, mis oli teistmoodi kui Eestis – taimi, puid, pinnast, põlde. Mõned neist olid tohutu kivised, nii et vahel oli viinapuude reavahe neist lausa kollakasvalge. Sealsed kivid on kandilised, mitte ümarad, nagu meil vahel Põhja-Eestis.
Pimedus hakkas kätte jõudma, ent me olime läinud otse edasi, selle asemel, et keerata enne üht küla ära. Läksime tagasi, ja siis ühel teelõigul nägin tuttavaid puid: kolm pähklipuud, kaks pirnipuud, küpress… Nii saime teada, kuspool asub meie suvila. Aga sellest hetkelisest tõdemusest polnud palju kasu. Sukeldudes küla keerlevatesse tänavatesse, jäid tuttavad puud taas mingi kõrgendikuküüru taha ja igas lahknemiskohas tekkis küsimus nagu muinasjutus – kas paremale või vasakule. Jõudsime oma pimedasse (elektrit
meie elamises polnud, ainult köögis oli päikeseenergial töötav lamp) elamisse, ees tegid oma jahiretki nahkhiired ja kuskil hõikus heledalt tundmatu öölind.
EHA NÕMM
