Järgmise aasta NATO tippkohtumine Varssavis peab andma uued vastused tuttavatele küsimustele. Nagu külma sõja ajalgi, seisab allianss taas silmitsi raskusega kaitsta eesliiniriike vastase vastu, kel on tugevamad konventsionaalsed väed ja tugevamad närvid. Sõjaväe žargoonis on Venemaal “eskalatsiooniredelil ülekaal” – Vladimir Putin, riigi ainus otsustaja, võib soovi korral kiiresti panuseid tõsta. NATO, mis langetab otsuseid kõigi 28 demokraatliku valitsuse nõusolekul, võib reageerida liiga hilja.
NATO liigub õiges suunas
Alliansi hävitajad Balti õhuturbemissioonil teevad sageli lahinglende Vene sõjalennukite eemalepeletamiseks NATO õhuruumist. Meil on paremad kaitseplaanid regioonis asuvate liitlaste tugevdamiseks kriisi korral. Me harjutame neid ja teisi võimalikke stsenaariume seninägematu mastaabi ja sagedusega. NATO kiirreageerimisjõud ja Suurbritannia juhitavad ühendekspeditsiooniväed on märk sellest, et allianss panustab oma peamisse funktsiooni, territoriaalkaitsesse tegelikke ressursse. Obama administratsioon, mida on ebaõiglaselt kritiseeritud vähese huvi eest Euroopa vastu, on saatnud USA soomukid tagasi kontinendile ja paigutas lühiajaliselt Poolasse varghävitajad F-22.
Ent sellest veel ei piisa. Venemaa tegevus Ukrainas ning sõjalise kohaloleku suurendamine, ähvardavad sõnad ja käitumine Läänemere piirkonnas näitavad, et meie sõnum, mille kohaselt peaks Kreml tagasi tõmbuma, ei ole talle veel täielikult kohale jõudnud. Meie eesliiniriikides oleme esimesed, kes aitavad lõimida Venemaad tagasi rahvusvahelisse kogukonda, kui Kreml näitab valmisolekut austada meie seadusi ja norme. Varssavi tippkohtumine on meie jaoks parim võimalus suurendada jõupingutusi ja saata Venemaale selge signaal meie otsustavusest, kui sealne juhtkond jätkab praegusel destabiliseerival kursil.
Meie riigid on heas seisus, et näidata, mida see tähendab. Me oleme saatnud omal soovil vägesid teadlikult NATO missioonidele välismaal. Me oleme julgeoleku pakkujad, mitte tarbijad. Me arutame teekaarti Varssavi tippkohtumisele oktoobri algul Washingtonis mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) iga-aastasel strateegiafoorumil.
Esitame viis prioriteeti
Esiteks, teiste NATO riikide tõsiseltvõetavate jõudude paigutamine Balti riikidesse ja Poolasse. Aastast 1997 pärineva NATO-Vene alusakti mõte oli kinnistada usaldust, mitte piirata kaitsetegevust. Venemaa on oma tegudega usalduse hävitanud. Me ei palu teistelt liitlastelt alusakti lävendi “arvestatavad väed” ületamist. Kütuse, laskemoona ja raskerelvastuse ladustamine regiooni, mida Venemaa enim ohustab, on mõistlik. Seda mitte teha oleks nõrkuse ilming.
Me soovime näha NATO liitlaste vägede püsivat paigutamist meie regiooni – mitte ainult õppusteks, vaid kuudepikkusteks rotatsioonideks, piisavalt pikaks ajaks, et õppida tundma maastikku, mida nad peavad võib-olla kunagi kaitsma.
Teiseks, alaline kaitseplaan. NATOl ei ole mõttekas üritada kaitsta Balti riike ja Poolat isolatsioonis. Kui Venemaa ründab NATOt, ründab ta kõiki alliansi liikmeid. Ta peaks kartma vastulööki oma territooriumile kõigilt NATO liikmetelt.
Härra Putini strateegilistes kalkulatsioonides ei tohiks olla kohta piiratud, madala riskiga operatsioonile Balti regioonis. Vastupidi, igasugune provokatsioon meie regioonis tähendab NATO sõjaliste, majanduslike, poliitiliste ja teiste vahendite kohest ja otsustavat käikulaskmist.
Kolmandaks, poliitiline eelvolitamine. Kui NATO õhuturbemissiooni lennukid tõusevad Eestist või Leedust õhku, ei oodata ära NATO peamise otsustuskogu – Põhja-Atlandi Nõukogu kohtumist. Reageeritakse sõjalise vajaduse tõttu. Me vajame sama teiste NATO jõudude puhul meie regioonis sõltumata sellest, kas nad tegelevad provokatsioonidega õhus, merel, maismaal või internetis.
Neljandaks, NATO peab liikuma kaugemale vanadest sõjapidamisdoktriinidest. Tugevad konventsionaalsed (ja tuumajõud) heidutavad Venemaa sõjalist võimsust, ent meie riigid seisavad silmitsi ka teistsuguste ohtudega. Me vajame tihedamat koostööd Vene propaganda, õõnestustegevuse, spionaaži, energiašantaaži ja poliitilise korruptsiooni vastu. Need on NATO jaoks suuresti uued ülesanded. Nad nõuavad NATO ja valitsuste, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide senisest tihedamat koostööd.
Süvendatud julgeolekukoostöö
Viiendaks, Varssavi peaks märkima süvendatud partnerlust Rootsi ja Soomega. Me loodame väga, et need kaks sõpra ühinevad peagi alliansiga. Vahepealsel ajal tuleb tegelda süvendatud julgeolekukoostööga, milleks on olemas avarad võimalused. NATO ei tohiks kõhelda muutmast seda takistavaid reegleid. Me ei suuda kaitsta Läänemere regiooni julgeolekut nende riikide täieliku osaluseta, kellel on mängus kaalukad huvid.
Venemaa rünnak Krimmi vastu, eurotsooni kriiside tekitatud sisepinged ja migrantide pretsedenditu sissevool on Euroopa rahvusvahelist korda tõsiselt kahjustanud. Seda on endiselt võimalik päästa ja NATO Varssavi tippkohtumine pakub meile selleks parimat võimalust. Kui me ebaõnnestume, on võitja Vladimir Putini revanšistlik kättemaksuhimuline Venemaa. Seda uuel ebastabiilsuse ajajärgul, kus suurriigid sõlmivad neid tehinguid, mida nad saavad, ja väiksed lepivad tingimustega, mis on neile peale sunnitud.
Euroopa on selle minevikus juba läbi teinud. See tõi kaasa tohutud kulud maailmajaole endale ja selle meretagustele sõpradele.
Sikorski oli Poola välisminister aastatel 2007-2014. Freiberga oli Läti president aastail 1999-2007.
Artiklis esitatud arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.
RADOSLAW SIKORSKI, Poola endine välisminister
VAIRA VIKE- FREIBERGA, Läti endine president
