Eesti majanduse kasvule viimiseks on plaan olemas, puuduvad otsustajad.
Kalle Muuli kirjutas nädala eest Lääne Elus süngetes toonides jutu Eesti majanduse väljavaadetest, õigemini sellest, et väljavaateid pole ja majandus ei kasva enam. “Ehkki aasta tagasi pakkus rahandusministeerium tänavuseks kasvuks 2,5 protsenti, on sedagi tagasihoidlikku ennustust jupikaupa kärpides nüüd 1,7ni jõutud. Käes on seega kümnendi kõige kehvem majandusaasta. Kes oleks veel kõigest seitse-kaheksa aastat tagasi suutnud nii väikseid arve ette kujutada? Ajakirjanikud poleks vaevunud 0,8protsendise prognoosimuutuse pärast tol ajal ridagi kirjutama.”
Kasvavad vaid kulud
Nii on. Enam ei ole ka võimalik osutada ülemaailmsele finantskriisile, sest mujal on kasv taastunud. Lisaks on kriisijärgne intressitase madalam kui kunagi varem. Ometi ei näe me samasuguseid SKP tõusu näitajaid nagu aastatel 2002-2008. Ettevõtted tunnevad iga päev omal nahal, et kasvu ei ole, riigieelarvet kokku panevad poliitikud vaidlevad kogumahuga võrreldes nõrkemiseni marginaalse “vaba” raha üle. Kasvavad vaid kulud, ja sealhulgas palgakulud. See oleks ju positiivne, kui ei seaks Eesti niigi paigal tammuvat konkurentsivõimet surve alla.
Kalle küsib õigesti: mis on meiega vahepeal juhtunud? Kas maksusüsteem on muutustele jalgu jäänud, kuna keskendub liialt tööjõu ja tarbimise maksustamisele? Või on häda põhjuseks väljaränne, mis viib meilt ära parimas tööeas inimesi?
“Me vajame kiiresti terviklikku plaani Eesti konkurentsivõime taastamiseks,” lõpetab Kalle kirjutise. Võiks ironiseerida, et tegemist on geniaalse kokkuvõttega, ja küsida, miks ta midagi välja ei paku. Samas tundub, et asi polegi plaanis, mille olulisemad komponendid on niikuinii teada ja mitmete avalike debattide kestel viimase paari aastaga üsna kenasti läbi arutatud. Asi on otsustusjulguses.
Võtame mõned näited
Üks lihtsamaid asju Eesti arengu kiirendamiseks ning kasvu tekitamiseks väljaspool Tallinna oleks nüüdisaegsete neljarealiste kiirteede väljaehitamine Tartu, Ikla ja Narva suundadel. Isegi eelarvetasakaalu nõudest kramplikult kinni pidades saaks lisaks olemasolevale investeerida 150 miljonit eurot aastas.
Kui on olemas kindel veendumus, et Eesti konkurentsivõimet pärsib tööjõumaksude liiga kõrge tase, siis tuleb sotsiaal- või tulumaksu alandada mitte 0,5 protsendipunkti võrra, vaid korraga vähemalt viis protsendipunkti ning kehtestada kõrgepalgaliste töökohtade loomise soodustamiseks sotsiaalmaksu lagi. Need sammud annaksid signaali, mis oleks peaaegu võrreldav 15 aasta taguse ettevõtte tulumaksureformiga.
Eesti aktsiaturu käive on olematu, viimati noteeriti uus ettevõte aastaid tagasi. Eestisse raha paigutamist kaaluvad välisinvestorid teavad, et investeeringust väljumine on kapitalituru nõrkuse tõttu keeruline. Samas on Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi põhjal lõpuks ilmne, et suurte riigi omanduses olevate ettevõtete juhtimise parandamine ilma erakapitali kaasamata on keeruline. Tallinna Sadama, Eesti Posti, Eesti Loto, Eesti Raudtee, Eesti Energia börsile viimisega saavutaksime kaks eesmärki korraga.
Vaja on sisserännet
Kui ka väljaränne on lähiaastail mingite märkide järgi vähenemas, siis vaieldamatult vajavad Eesti ühiskond ja majandus sisserännet, mis tooks uusi töökäsi, töökohti, avatumat mõtlemist ja uusi ideid. Miks mitte anda igal aastal kolmes juhtivas ülikoolis tasuta õppekoht (ehk ka stipendium) 500-1000 tudengile Lätist, Leedust, Valgevenest, Ukrainast, Leningradi ja Pihkva oblastist Venemaal? Kui neist noortest ja ettevõtlikest inimestest viis protsentigi Eestisse jääb, siis oleme suurelt võitnud.
Nendest ideedest kasvõi mõne ellurakendamine nõuab suurt otsustusjulgust. Just selle puudumine ongi meie viimaste aastate vindumise põhjus. Nii valijad kui poliitikud tahaksid tagasi aastasse 2007, kui kõik muutused toimusid iseenesest ja seejuures plussmärgiga. Põlvkonnavahetusega poliitikasse ja võimule tulnud mehed ja naised ootasid, et saavad hakkama martlaarilikke või siimkallaslikke riske ja vastutust võtmata, aga tegelikkus on teine.
Soomes läks kaks valimistsüklit, enne kui täiesti ootamatust erakonnast sirgus uus liider, kes taotleb ühiskonna tupikust väljatoomiseks valusaid muutusi ja ei pelga, et muutusi tegeva valitsuse liikmetel tulevikus poliitikasse asja ei ole. Meil võib minna sama kaua.
ANVAR SAMOST
