Üle-eelmine Jõgeva maavanem Margus Oro seekordsetel valimistel Põltsamaa linnavolikokku ei kandideeri, kuid valimiste eel toimuvat jälgides tõdeb ta, et inimestega sisuliselt kuigi palju ei räägita. Tema hinnangul võiks lähiaastatel rahapuudusest hoolimata ära teha lihtsaid asju, mis inimeste elukeskkonda ja enesetunnet parandavad ega maksa palju.
Miks otsustasid tänavu kohalikel valimistel üldse mitte kandideerida?
See otsus oli ajas tegelikult minu jaoks kogu aeg kord ühel, kord teisel riiulil olemas – kord oli ta tähtis ja kord jälle ei olnud. Lõpliku otsuse tegin paar nädalat enne valimisnimekirjade esitamist.
Mis sai Sinu jaoks viimaseks piisaks karikasse?
Mõtlesin kõik hoolega läbi, mida see neli aastat Põltsamaa linnavolikogu liikmena minu jaoks tähendas ja mida ma suutsin teha. Ma pole Põltsamaal siiski püsielanik, käin siin nädalalõppudel. Esitasin endale küsimuse, mida saaksin nende Põltsamaa inimeste heaks teha, kes mind valiksid, ja kas mul on aega seda teha või ma jõuan ainult volikogu istungitel käia. Minu põhitöökohal on lähiaastatel väga suured väljakutsed ees ja seetõttu ma ilmselt ei suuda sajaprotsendiliselt Põltsamaa heaks panustada.
Tähendab see põhimõtteliselt poliitikast loobumist ja erakonnast välja astumist?
Kui tulevad teistsugused ajad ja kui ma olen valmis sajaprotsendiliselt süvenema ja pühenduma Põltsamaa inimeste probleemidesse, siis võin uuesti kandideerimisele mõelda.
Praegu ei näe ma kohta, kus võiksin panustada poliitikuna, pigem näen võimalusi oma põhitöökohas SOS-lasteküla tegevjuhina Eesti laste heaks midagi ära teha.
Kui palju Sa jälgid, mis kohalike valimiste eel toimub?
Minu meelest ei räägita olulistest asjadest üldse. Aeg on ju kõigi jaoks kitsas. Tegelikult ei olegi Põltsamaal õieti enam midagi lubada. Nüüd tuleb tööd teha. Minu meelest peaks määrama kindlaks mingid suured eesmärgid, mis linnakodanikke köidavad, ja tärminid, millal see kõik võiks juhtuda. Siis peaksime tagantpoolt ettepoole tulema ja mõtlema, mis tuleks kindlasti ära teha, et seda saavutada. Seda praegu ei ole. Näeme ainult suurt üldist pilti, aga see ei paku midagi, sest nii kui ümber keerad, on see ilus pilt kadunud ja oleme hallis argipäevas. Ikka veini-, juustu- ja roosipealinn oma vanas headuses.
Põltsamaa väärib uut avarat vaadet. Tihti on vaja ära unustada need asjad, mis kunagi hästi olid. Nende jaoks oli oma aeg. Nüüd tuleb teha selliseid asju, mis inimestele sära silmi toob ja tunde, et linn on siiski arenemisvõimeline. Meid jääb ju kogu aeg vähemaks. Kuidagi tuleb seda korvata. Selleks ei ole vaja palju raha. Selleks on vaja uusi mõtteid ja tegusaid inimesi ja neid ühendavat lüli ehk linnavalitsust. Näiteks ma ei mõista siiani, miks me ei suutnud nelja aastaga korda teha Põltsamaa randa, kuigi jõgi on olnud just see põhjus, miks Põltsamaad ilusa väikelinnana tuntakse. See ei maksa palju — mõnikümmend tuhat krooni ja inimestel oleks koht, kus suvel ennast laadida. Inimesed tuleb taas väikestest asjadest rõõmu tundma panna.
Ettevõtjatega tuleks kindlasti rääkida, aga nemad ei kuuluta ju ainutõde. Ära tuleks kuulata ka näiteks lasteaednikud või kunstiinimesed. Sealt tuleb informatsioon, mis elujärjel linlased on. Mitme ala inimesi kuulates peaksid linnajuhid suutma asjad enda jaoks kokku siduda ja määrata kindlaks põhiväärtused, millest linna arendades kinni hoitaks. Praegu tundub mulle, et kõik püüavad kõikidele meeldida ja nii ei rahuldata kellegi vajadusi. Ütleksin, et mõtelge nüüd inimesele ja andke talle usku. Ärge omavahel enam madistage.
Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuulumine on Sinu karjääris juba korra tõsise tagasilöögi andnud – kui Sa kandideerisid riigikantselei haldusdirektoriks, öeldi otse välja, et muidu hea mees ja kompetentsi poolest sobiks ka, ainult et kuulub “valesse“ erakonda.
Inimesena on alati raske taluda, kui sulle ära öeldakse. Ma ei usu, et on olemas neid, kes pärast taolist kogemust naeratades edasi vantsivad ja sellest välja ei tee. Sisemiselt on see samuti keeruline, kui sulle taoline põhjus nagu “valesse erakonda“ kuulumine välja tuuakse. Kui öeldakse, et sa ei oska või sul puudub vastav haridus, oleks lihtsam.
Otsuse kandideerida riigikantselei haldusdirektoriks langetasin ise, ma ei rääkinud sellest tolleaegsele erakonna esimehele ega sõpradelegi mitte. Pärast Riigikogu juhatuse otsuse avalikuks saamist esitasid IRL ja sotsid küll Riigikogus järelepärimise. Tore oli kuulda, et hulk inimesi asus mind kaitsma, aga ega sellest midagi ei muutunud.
Nii see poliitiline maastik Eestis praegu toimibki, et teatud kohad on seotud erakondadega, isegi need kohad, mis ei peaks tegelikult olema, ja seda ei saa kellelegi ette heita, aeg on selline.
Ma ei kavatse küll Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast seetõttu välja astuda. Teatud hetkel on seda raputust vaja ja kui keegi selle suure kella külge riputab, nii et terve Eesti kuuleb, siis see sunnib sind enda sisse vaatama. Inimesena on muidugi raske, kui sinu niinimetatud musta pesu hulgas avalikult sobratakse, aga see oli tollel hetkel minu valik.
Oli Sul ka Tartu perioodil, kui töötasid linna haridusosakonna juhina, erakondliku kuuluvuse tõttu tööl pingeid?
Tartu aega tagasi mõeldes võib nentida, et õhkkond oli pingeline ja huvitav küll, just enne kohaliku omavalitsuse valimisi. Kõik teadsid mu erakondlikku kuuluvust ja eelmisi ameteid. Ühtpidi olin meelitatud, et mind usaldati ja ma sain professionaalina kasulik olla. Teisalt teadsin, et mind on kõige lihtsam haavata lausega: tegid selle otsuse, et oma erakonnale meeldida.
Mul on hea meel, et tänaseks on Tartus tookord läbi arutatud ja avalikkuse ette paisatud otsused teoks tehtud: lasteaedu on juurde ehitatud, kutsehariduskeskus on kesklinnast ära kolinud, vene õppekeelega koolid on kokku pandud. Tagantjärele võib öelda, et oli palju õigeid otsuseid õigel ajal, küsimus oli selles, et minu selja taga seisid tol hetkel teise erakonda kuuluvad inimesed ja neile võis tunduda, et neile söödetakse ette ebapopulaarsed asjad, mis võivad kahandada nende populaarsust. Poliitiliselt õigesti mõeldud, aga mina nägin pigem vajadust, et hariduselu Tartus edasi läheks. Huvitava kogemuse sain.
Kuidas jõudsid SOS-Lasteküla juurde?
1994. aastal kutsuti ka mind vaatama, kuidas Keilas majadele nurgakivi pandi. Uuesti avastasin SOS-Lasteküla enda jaoks siis, kui endine Adavere kooli direktor Ülar Kohari, kellega koos kunagi koolijuhi tööd alustasime, mina Eskus ja tema Adaveres, Keila lasteküla juhatajaks läks.
See Adavere endine koolijuht helistas mulle siis, kui ma riigikantselei haldusdirektori kohast ilma jäin. Ta sai aru, et ilmselt olen ma vaba mees. Just tema andis mu numbri SOS-lasteküla juhatuse esimehele ja regiooni juhile, sest neil oli vaja tegevjuhti.
Vestlesime nii juhatuse esinaise, regiooni juhi kui ka kontinendi direktori asetäitjaga. Mitmete kohtumiste järel oli mulle selge, et see koht pole siiski minu jaoks. Töö käis inglise keeles ja minu jaoks oli see probleem. Juht peab pidevalt rääkima, muidu ta ei motiveeri ju oma meeskonda. Ütlesin ära. Juhatuse esinaine Helle Niit aga ei jätnud jonni ja aina helistas ning selgitas, et keelt saab alati õppida ja arendada. Palusin neil paar kuud oodata ja töötasin Tartu linnavalitsuses edasi, et eks vaata, kuidas asi lõpeb. Ühel hetkel oli otsus minu jaoks sündinud. Viisin lahkumisavalduse tolleaegsele linnapeale Laine Jänesele ja sõitsin ise Suurbritanniasse. Tagasi tulles oli avaldus rahuldatud. SOS-süsteemi sisseelamine käis meeletu hooga, sest esimesest kolmest kuust enamuse veetsin Austrias ja Tshehhis ning komplekteerisin samaaegselt Eestis uut meeskonda.
Mismoodi õnnestus SOS-lasteküla majad Põltsamaale ehitada?
2005 ja 2006 olid majandustõusu aastad, Lätis oli teise SOS-Lasteküla ehitamine alanud, see tuli Valmierasse. Leedu üritas ka lasteküla rajada, kuid ei saanud administreerimisega hakkama, ehitusega ei alustatudki. Lätis kerkisid kogu aeg ehitushinnad, toetajatele oli keeruline selgitada, miks nii on.
Eestis on üritatud kaks korda teist küla ehitada, kuid kummalgi korral pole asjast asja saanud. Minu käest küsiti, kas teist küla on vaja. Vastasin, et on küll. Kaardistasime kohti, kus see võiks olla. Lätis läks ehitus väga kalliks ja sponsorid ei tahtnud Eestisse enam investeerida. Kui tuli Norra ja Euroopa Finantsmehhanismide programm, kirjutasin sinna 2006. aastal projekti, kus soovisime Keila SOS-Lasteküla kahe maja võrra laiendada.
Jõululaupäevaks 2007 tuli Brüsselist kiri teatega, et oleme saanud selleks ka raha. Siis informeerisin Austria peakontorit, et 85 protsenti majade hinnast makstakse meile kinni, nüüd on vaja kiireid otsuseid.
Ehitusturg ning Eesti hoolekandesüsteem hakkasid muutuma. Oli selge, et Keilasse enam maju juurde ei ehitata. Käisin läbi rääkimas Narva linna ja Tartu vallaga. Tartu vald tahtis lsasteküla Raadile, põrkusime seal paari üldisema probleemiga. Siis rääkisime külast ka Põltsamaa piirkonna omavalitsusjuhtidega. Küsiti tingimusi. Esimene tingimus on maa. Narva loobus, sest linnas vajalikku maad ei olnud. Tartu ja Põltsamaa olid nõus. Uurisin, mida arvavad piirkonna helged pead. Tartus tajusin kerget vastuseisu ja otsus oligi Põltsamaa kasuks langenud. Seejärel tegime Brüsselisse kirja, pärides, kas nad on nõus, kui kahest majast saab kolm ja asukohta muudetakse. Vastuse saamine võttis neli kuud, sest tuli teha ka uus abikõlblikkuse hindamine. 2008. aasta jaanipäevaks oli otsus laual, et võime Põltsamaale ehitada kolm maja. Mul oli hea meel, et Põltsamaa sai n-ö kaardile, sest paljud toetajad on nüüd seda linna märganud. Mõtlen siin näiteks Radissoni hotelli, Norra Saatkonda, East Capitali, aga eelkõige Rein Otsasoni fondi ja Krediidipanka, kellel pangana ei ole meie piirkonnas oma harukontoritki, aga kes on asunud meie majade ehitust toetama.
Eelmisel nädalal käis Põltsamaal SOS-süsteemi kontinendi ehitusjuht ja hindas majade ehituse kvaliteedi kõrgeks. Võime öelda, et SOS-maailmas teatakse nüüdsest Põltsamaa maju kui väga kõrge kvaliteediga ehitisi.
Kas Põltsamaale võib veel SOS-maju tulla?
Jah, võib küll. Eelkõige sõltub see laste vajadusest.
Minu jaoks on oluline, et vedasime seda projekti ise, rahvusvaheline SOS-süsteem on meie tegemisi vaid kõrvalt seiranud. Ühele endisele idabloki riigile taolist asja tavaliselt ei usaldata. Oleme otsast lõpuni ise hakkama saanud: taotlenud raha, projekteerinud majad, saanud hakkama ehitusjärelvalvega, meil on korrektsed lepingud ja loodame, et ehitaja peab tähtaegadest kinni. See üllatas ka rahvusvahelist seltskonda. Samuti on oluline, et Põltsamaa linn avaneb võõrale pilgule, siin käiakse meie tööd vaatamas ja viiakse seda teadmist laiali Euroopasse. Seda peaks Põltsamaa linn ja selle uued valitavad volinikud oskama ära kasutada.
Oled Põltsamaale SOS-süsteemi leidnud tööle ka Jõgevamaalt pärit inimesi?
Praegu ei ole. Me ei ole kuulutanud kohapeal ka konkursse. Uue aasta algul võtame tööle sotsiaaltöötaja, kes on kaudselt kolme maja peale ka juhataja, kelle juurde jookseb kogu info. See konkurss võib tuua tööle ka Jõgevamaa inimesi. Ja ehk on neid ka SOS-tädide hulgas, kes laste eest hoolitsema hakkavad. Selle konkursi kuulutame lähiajal välja suunitlusega eelkõige Põltsamaa piirkonnale.
SOS-perevanematest on üks inimene kaudselt seotud Jõgevamaaga, teised on kaugemalt. Üks pere on praegu lahtine, kaks on juba valitud.
Amet on sellele piirkonnale uus ja arusaamatu. SOS-ema peab olema tubli pereinimene ja suutma aru saada, kuidas laps kasvab, mõistma ning suutma teda kuulata, jäädes samal ajal rahulikuks, ning suutma ühel hetkel end nurga taga täiesti maha laadida. Midagi utoopilist me ei nõua.
Inimesed kandideerivad meile tihtipeale oma probleemide lahendamiseks, mõned ka hüvede pärast. Need me tunneme kohe ära ja nemad meile ei sobi.
SOS-süsteemi eripära on, et noorel inimesel on ka edaspidi koht, kuhu pöörduda ja kust nõu küsida?
Asenduskodude ja lastekodude teema on kogu Euroopas praegu oluline. Osa lastekodulapsi ei suuda ühiskonnas hakkama saada. Praegu on meil see teema üles võetud ja algatame projekti ning küsime iseseisvasse ellu läinud lastekodulaste käest, mis nende jaoks on vajaka jäänud. Kui suudame oma tegevusse rakendada just seda, mis neil on puudu olnud, lahendame selle küsimuse Eesti jaoks ja suudame ühiskonnale tagasi võita palju tublisid kodanikke. Kui praegu ei panustata lastekodudest lahkuvatesse noortesse, siis hiljem võib nende ühiskonda tagasitoomine minna seitse korda kallimaks. Meie tarkusest sõltub, et me hiljem seda kallist hinda ei maksaks.
iii
HELVE LAASIK
