Teisel Vooremaa arengukonverentsil soovitasid põllumehed tarbijatel eelistada kodumaist toitu, sest nii toetatakse oma tootjaid.
Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Urmas Laht nentis, et sealiha tootmine Eestis väheneb. “Kui palju me suudame teid kodumaise sealihaga toita, on raske öelda. Teie omalt poolt saaksite kaasa aidata, kui ostaksite kindlasti Eestis toodetud sealiha. See liha on praegu soodsa hinnaga, kuid kindlasti kallim kui kampaania korras ühekordsete tehingutega sisse ostetu.”
Tartu Agro juht Aavo Mölder ütles, et kohalik tootja on oma turult välja aetud, sest sisseveetud toodang on odavam. “Aus konkurents on Eesti turult kadunud,” tõdes ta.
Lahe sõnul suudavad Eesti paremad farmid kasvatada praegu sama palju põrsaid kui Taani paremad seakasvatajad. Selleks toodi Kanadast Djuroki tõugu kuldid, investeeriti aretusse, loomade heaolusse ning söötmisse. Saavutati see, et väiksema sigade arvuga suudeti Eesti rahvas ära toita. Kuid praegu enam ei suudeta.
Sead tuleb müüa poole odavamalt
“Sigade aafrika katk tähendab, et kolmandas tsoonis tuleb müüa sigu 80 senti kilo, eluskaalus 56 senti. Kuid omahind on 1,15-1,20 eurot. Kui pere toiduks kulub tuhat eurot, aga sissetulek on 500 eurot, siis ei tule kuidagi omadega välja. Tootjad on juba alustanud kümneid aastaid aretatud ja kasvatatud põhikarja müümist. Eesti Tõusigade Aretusühistu liikmed on hävitanud kolmandiku oma põhikarjast. See protsess jätkub.
Iga seaga, mis me lihakombinaadi poole saadame, paneme kilo pealt juurde 40 senti. Kahjuks ei jõua see raha tarbijateni, vaid haihtub kusagil vahepeal.”
Riigi tegevusvarudesse 1,78 miljoni euro eest sealihakonservide soetamine kolmandasse tsooni jäävaid seakasvatajaid suurt ei aita. “Kui me ei suuda rakendada mõistlikku skeemi, siis selle raha saavad peamiselt tööstused, mitte tootjad. Seega pole mõtet rääkida, et eraldati 1,8 miljonit eurot toetust sealihatootjatele,” lisas Laht.
Tema kinnitusel pole kolmandasse tsooni jäävatel tootjatel võimalik ka põrsaid mujale müüa.
Tuleva aasta jõulud kodumaise lihata
“2016. aasta mais-juunis pole enam liha, mida müüa, sest kodumaist liha lihtsalt enam poelettidele ei jätku. Iga teine 2014. aastal söödud lihakilo oli Eestisse sisse toodud. Sisse toodi siis 44,6 protsenti tarbitavast lihast. Kui protsess nii jätkub, on see number tuleval aastal juba üle 60. Praegu müüakse kauplustes Hispaania, Taani, Saksa ja Poola sealiha. Need riigid suudavad oma põllumehi toetada, ülejäänud liha suunatakse ka Eestisse.
Hoiatasin juba möödunud aasta lõpus, et kodumaisest sealihast me enam tuleval aastal jõulupraadi ei saa. Tänavu enam kõikidele kodumaist sealiha jõulupraeks ei jätku. Tuleval aastal on olukord veel traagilisem, sest sealiha Eestis enam nii palju ei toodeta. Eestis müüakse aastas inimese kohta keskmiselt 35-36 kilo sealiha. Farmerid ei suuda enam nii palju toota, et kõik soovijad kodumaisest lihast jõuluprae saaksid,” rääkis Laht.
Villsigu pidava Puutsa talu perenaise Airi Külveti hinnangul aga kodumaist sealiha jätkub. “Me oleme väike riik, meie tootmiskulud on suuremad, meie turg on väike. Peame oma kaupa paremini turustama, siis ostavad seda ka eestlased,” märkis ta. Külveti hinnangul peab kogu ahel alates seakasvatusest kuni liha töötlemiseni olema tootja käes.
Aavo Mölderi nägemuse järgi jäävad seakasvatuses alles need, kes ise kasvatavad põrsaid, tapavad sead ja töötlevad liha. Nii teevad Rakvere ja Atria. “Kes on praegu täistsükliga sealihatootja, maksab kolmandiku peale.”
Lehmad viiekümne kaupa tapamajja
Aavo Mölder ütles, et Tartu Agro on püüdnud anda oma loomadele võimalikult kvaliteetset toitu. Kui varem “amortiseerus” loom nelja-viie aastaga, siis nüüd kiiremini. “Oleme kasvatanud üles ka kõik pullvasikad ja püüame elama jääda. Kindlasti tuleb varsti olukord, kus tuleb hakata 50 lehma kaupa loomi lihakombinaati viima.”
Helir-Valdor Seeder tõdes, et objektiivset ja ausat analüüsi, milline on tegelik turuolukord, meil pole. “Ma ei räägi ainult Eesti põllumajandustootjatest. Vaadates Euroopa siseturgu tervikuna, on meil saatusekaaslasi teiste liikmesriikide hulgas. On ka neid riike, kelle toetused on sama napid kui meil. Analüüs peaks olema palju põhjalikum ning puudutama ka erinevate riikide maksupoliitikat. Kütuseaktsiis on riigiti väga erinev. Osades riikides tehakse soodustusi elektrihinnale. Et saada üldse ülevaade, milline on konkurentsiolukord, tuleks kõik kokku võtta, mitte rääkida otsetoetustest. Minule teadaolevalt taolist analüüsi pole. Ja kui on, siis hoitakse seda väga hästi saladuses.”
Inimesed eelistavad tuntud toitu
Sigade katk pole pannud inimesi sealihast täielikult loobuma. Veiseliha tarvitatakse küll rohkem. Airi Külvet on seda meelt, et firmas Liivimaa Lihaveis on pigem vilja kandnud edukas turundus. “Sellel ajal, kui sigade katk jõudis Eestis farmidesse, suurenes Liivimaa Lihaveise toodete jaemüük 50 protsendi võrra. Samal ajal oli meil ka aktiivne reklaam nii raadios kui ka mujal. Küllap need kaks asja koos ostjate alateadvust mõjutasid. Tarbija teadlikkus tervislikust ja kodumaisest toidust suureneb kogu aeg, sellega nähakse tõsist vaeva. Inimesed eelistavad toitu, mida nad tunnevad,” kinnitas ta.
Järgmine väga tõsine löök tuleb meie põllumeestele siis, kui ülejäänud Euroopa maad vaatavad, et suur osa Eestist kuulub kolmandasse tsooni ja meilt enam vilja osta ei taheta. “See on väga suur löök, mis omakorda viib selleni, et teraviljakasvatajad ei tule omadega välja ning on sunnitud hinda nii palju langetama, et lähevad pankrotti. Teraviljakasvatajad müüvad oma põllumaad võileivahinna eest kas välismaalastele. Või müüvad nende maad pangad, kellele nad võlgu on. Olukord on väga tõsine,” rõhutas Urmas Laht.
Tema sõnul on põllumehed teinud riigile ettepaneku – plaanige kahel järjestikusel aastal riigieelarvesse 15 miljonit eurot toetusi seakasvatajatele. “Siis suudame vastu panna, ehk läheb turuolukord paremaks.”
Raskustesse sattunu maa MESi kätte
Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder ütles, et kriis, mis praegu on põllumajanduses, on pikaajaline. “Ühte ja lihtsat lahendust pole. Tuleb kasutada erinevaid võimalusi kombineerituna. Erakorralises olukorras tuleb kasutada erakorralisi meetmeid, erakorraline abi läbi riigieelarve ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) on hädavajalik. Põhiline on, et maa jääks Eesti tootja kätte läbi MESi kasvõi sellisel kujul, et MES ostab selle raskustes olevalt põllumajandustootjalt välja, kokkuleppel, et tootjal on võimalik see mõne aja pärast fikseeritud hinnaga tagasi osta. Uusi meetmeid rakendades tuleb põllumajandussektorile käsi ulatada. Toetused riigieelarvest tuleks taastada, kindlasti peaksid need jääma samale tasemele nagu nad olid. Üleminekutoetusi tuleks maksta kokkulepitud mahus. Lisaks Euroopa Liidu erakorraline abi. 500 miljonit on väike raha, see on umbes pool, mis võeti piimatootjatelt kvooditrahvidena. Sektorist on ju rohkem võetud kui sinna anti. Kvoodid on lõppenud, kuid praeguses olukorras oleks aus see raha põllumeestele tagasi anda. Lisaks vajab kaitset ka põllumajandusmaa.” Eesti saab sellest erakorralisest abist 7,56 miljonit eurot, põllumeeste hinnangul oleks vaja 30 miljonit.
Aavo Mölderi sõnul on Euroopa Liit kaotanud Venemaale turgu viie ja poole miljardi euro väärtuses. 32 protsenti juustust ja 24 protsenti võist läks varem Euroliidust Venemaale.
Kohalike toodete leti eest vastutab kohalik tootja
Puutsa talu perenaine Airi Külvet on seda meelt, et tootja peab ise turgu otsima. “Ma ei arva, et keegi teine peaks tema eest seda tööd tegema,” nentis naine. Tema sõnul peaksid tootjad ise müügitööd tegema.
Külveti sõnul müüakse Liivimaa Lihaveise toodangut kaubamajas, mitte Selveris. “On kette, kuhu sissesaamine on väga keeruline, ja üldiselt ei olda väiksemast tootjast huvitatud. Keti käitumist mõjutab nii- või naapidi tarbija. Liivimaa Lihaveis näiteks pidas Selveriga läbirääkimisi oma toodangu müümiseks selles ketis mitu aastat tagasi. “Me ei saanudki aru, mida meilt tegelikult oodati. Kui tarbija hakkas eelistama kindlat kaubamärki, alles siis tekkis Selveril huvi meie toodete vastu. Praegu pole meil sinna midagi müüa, sest müük on nii palju suurenenud, et meil ei jätku kahjuks liha.”
Külveti sõnul on ammustest aegadest jäänud väärarusaam, et müümine on midagi koledat. “Arendustöö on eriti tore, tootmine on ka hea, aga kaup, mille valmis oled teinud, tuleb ka müüa. Seda peab ikka tootja ise tegema. Kui vaadata ükskõik millist ettevõtet, siis turundusosakonnal on väga suur osakaal. Liivimaa Lihaveis on paljudest Euroopa Liidu projektidest taotlenud turundusraha ja seda ka saanud,” tunnistas naine.
HELVE LAASIK
