Meie sõltuvus internetist suureneb kiiremini kui meie võime tagada turvalisust. Me peame radikaalselt ümber hindama oma suhtumise arvutitesse ja arvutivõrkudesse. Isegi sel juhul ootavad ees raskused. See on minu uue raamatu, mille pealkirjaks „Cyberphobia“, keskne sõnum.
Alustasin selle kirjutamist 2012. aastal, mil Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika, mis oli minu kahe eelmise raamatu teema, näis igav, aga internet – veel üks mulle suurt huvi pakkuv teema – oli seevastu läbi tegemas kiireid muutusi. Eriti palju kõneainet pakkus nn asjade internet ehk igasuguste reaalse maailma seadmete ühendamine võrku, mis ei olnud turvalisena välja töötatud.
Me ei mõista, milliseid võimalusi annab veeb kurjategijatele
Edward Snowdenit ümbritsev furoor on andnud võimaluse heita pilk, ehkki moonutatud kujul, sellesse, milleks meie luureteenistused on võimelised. Enamik internetikasutajaid ei mõista, missuguse tegevusvälja annab veeb kurjategijatele, aktivistidele ja vembumeestele.
Keskne probleem on identiteet. Selleks, et turvaliselt ja viljakalt teiste inimestega lävida, peame olema võimelised tõestama oma isikut ja suutma välja selgitada, kellega me suhtleme. Samas on internetis, mis loodi kunagi akadeemilise koostöö edendamiseks, usaldus seni kindlustundest tähtsam. Kui salasõnad ja kasutajanimed on õiged, eeldame, et identiteedid on legitiimsed.
See ei toimi. Tavakasutajate ootused on ebarealistlikud – kes suudaks meenutada erinevaid, turvalisi salasõnu kõigi neid nõudvate veebikülgede kohta? Ja neid regulaarselt muuta? Mis veelgi halvem, need, kes hoiustavad teiste inimeste andmeid, on taunitavalt hoolimatud. Häkkerirünnak kohtinguportaali Ashley Madison vastu näitab meile, et see võib viia elu rikkuva privaatsusriiveni.
ID-kaart annab võimaluse tuvastada konkreetne isik
Isiku tuvastamise probleemil on vähemalt osaline lahendus. Nagu ma raamatus selgitan, olin esimene mitte-elanik, kellele anti Eesti elektrooniline ID-kaart. Lihtsa ID-kaardi lugeja kasutamine võimaldab mul end veebis tuvastada ja anda moodsat krüpteerimist kasutades õiguslikult siduvaid digitaalallkirju. See on Eesti igapäevaelu tähelepandamatu osa. Vähem arenenud riikides on see pea võimatu. Nüüdseks on sellised elektroonilised Eesti ID-kaardid tuhandetel mitte-elanikel.
Ent need lahendavad vaid osa internetijulgeolekut puudutavast segadusest. Teine tohutu probleem on veebis liikumine. Kuidas on võimalik olla kindel, et veebileht, kuhu te olete jõudnud, on see, kuhu te tahtsite jõuda? Teoorias peaksid arvutikasutajad kontrollima oma brauserit: kas see näitab väikest tabalukku ja salapärast tähekombinatsiooni https internetiaadressi esiosas? Vähesed mõistavad selle tähendust või olulisust. Mis veelgi halvem, julgeolekusertifikaatide süsteem, mis peaks teoreetiliselt näitama, kas veebikülg on turvaline või mitte, on katki, tõenäoliselt parandamatult. Sertifikaate väljastavate võimude üle puudub kohane kontroll. Raske on tühistada ekslikult väljastatuks osutunud sertifikaati.
Probleemi saaks osaliselt lahendada brauseripakkujate – Google, Firefox, Microsoft jt. – jõulises koostöös. Ebaturvaliste lehekülgede avastamine ja kasutajate hoiatamine nende eest teeks interneti kuritarvitajate elu keerulisemaks.
Me peaksime käsitsema arvuteid nagu autosid
Ent see töötab vaid juhul, kui arvutikasutajad suhtuvad turvalisusesse tõsiselt, näiteks kasutades uuendatud tarkvara. Me peaksime käsitsema arvuteid nagu autosid: need on masinad, mis võivad tekitada suurt kahju nii meile endile kui ka teistele. Me vajame norme, reegleid, seadusi ja karistusi, nagu liiklusohutuse puhulgi.
Siin langevad minu mured interneti tuleviku üle kokku kriisiga Euroopa julgeolekus, mis puhkes ajal, mil ma „Cyberphobiat“ kirjutasin. Mõlemas valdkonnas on indiviidi vastutus, kollektiivne tegevus ja austus vastastikku kasulike reeglite vastu ebapopulaarsed, ent elutähtsad. Ukrainlased on meie nõrkuse eest juba hinda maksnud. Neid tuleb veel.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.
EDWARD LUCAS
