Riho Laanes, kes veel hiljuti Põltsamaa ametikoolis arvutiõpetajana töötas, kuid nüüd pensionipõlve peab, on rajanud oma Põltsamaal asuvasse kodumajja raadiomuuseumi.
Tegelikult on raadiotega tegelemine Laanese perel juba veres, sest Riho Laanes päris huvi raadioasjanduse vastu oma isalt Evald Laaneselt. Riho Laanese sõnul tekkis tal idee raadiomuuseumi asutamiseks paar-kolm aastat tagasi, kui jõudis kätte aeg päevi näinud hoovimaja renoveerima hakata. Nimelt peetakse selles peres kinni meie esivanemate traditsioonidest ja ühe katuse all elab mitu põlvkonda.
Huvitav kollektsioon
Kui võeti ette ümberkolimine, kus seni maja ülemisel korrusel elanud Riho koos abikaasaga alumisele korrusele kolis, leiti räästaalustest hoiuruumidest umbes 70 erineval ajal toodetud raadiot. Need oli kord sinna hoiule pannud Riho isa Evald Laanes, kes alates 1950. aastast kuni 1980. aastate lõpuni hobi korras Põltsamaa kandi rahva raadioaparaate parandas. Kui mõnda aparaati polnud enam parandada võimalik, jätsid nende omanikud need meistrimehele.
Seda tuli sageli ette alates ajast, kui elekter ka maa-asulatesse jõudis. Siis vahetasid maainimesed oma akutoitel töötanud raadiod välja elektrivõrgust voolu saavate aparaatide vastu. Isa kõrvalt raadiote hingeelu lähemalt tundma õppinud Riho Laanesele tundus ülekohtune neid raadioid sinna niisama seisma jätta, äraviskamine ei tulnud samuti kõne allagi. Nii pani ta raadiod maikuus majapidamise kõrvalhoonesse välja ja varustas need ka tutvustavate siltidega. Kohe leidus ka neid, kes talle raadioid juurde tõid.
Üks esimesi, kes kollektsioonile lisa pakkus, oli Põltsamaa linnavolikogu esimees Andres Vään. Tema toodud raadio nimega Belarus osutus Riho Laanese sõnul tõeliseks pärliks. Tegemist on 1950. aastal toodetud 13-lambilise raadioga, mis oli omal ajal kõrgem klass: enamasti olid raadiod seitsme lambiga.
Andres Vään on hiljemgi aidanud Riho Laanese kollektsiooni oluliselt täiendada. Kolm aparaati on siiani sildita – need on Riho Laanese isa ise teinud.
Alguses ei suutnud kollektsiooni omanikki mõistatada, kus need aparaadid pärit. Kui ta aga neil tagumise kaane eemaldas, sai aru, et need on ise tehtud. Ka raadiojaamade nimed on skaaladele käsitsi kirjutatud, seega tuli nende olemasolu ja asukohta skaalal põhjalikult kontrollida. Need raadiod kannavad nime LE ehk Laanes, Evald. Tema valmistatud on ka lampidel töötav autoraadio, mis oli peal ühel Moskvitš400l -l.
Teeb tähtsal hetkel häält
Vanim raadiomuuseumi eksponaat on 1926. aastal valmistatud vändaga grammofon Sermonette. Teine, 1927. aastal valmistatud grammofon Polydor Elektrix on täiesti töökorras. Riho Laanes siiski seda niisama lihtsalt tööle ei pane, sest selle nõelad kuluvad kiiresti läbi. Augustikuus toimunud kohvikutepäeval, kui tema koduaiaski kohvik töötas, kulutas ta grammofoni esitlemiseks tervelt kolm nõela. Raadiotest tõi muuseumi asutaja esile Eesti tehases RET 1936. aastal valmistatud raadio Maret-2. Huvitav on ka 1934. aastal USA-s valmistatud Emerson. Praegu on Riho Laanese kollektsioonis 114 raadioaparaati. Nõukogude perioodist võib sealt leida raadioaparaadid Ural, Ural 110, Ural 112, Ural 114. Raadiomuuseumi peremehe sõnul on see näide raadiote täiustumisest. Väga tuntud raadiomargid nõukogude ajast on ka Selga, VEF ja Okean. Üks levinumaid oli siis ka Rigonda. Paljud raadiomuuseumi külastajad on öelnud, et neil oli kodus just selline raadio.
Kui paljud kesk- ja vanemaealised inimesed teavad nõukogude ajal Eestis tegutsenud raadiotööstust Punane RET, mille eelkäijaks oli eelmise Eesti Vabariigi ajal tegutsenud RET, siis vähem tuntakse eelmise iseseisva Eesti perioodist firmat STANDARD-RAADIO J. RAMMUL.
Plaanis esitleda kodust televisiooni
Riho Laanese sõnul oli ole tema raadiokollektsioon veel kaugeltki selline, nagu ta seda näha sooviks. Vanad raadiod on ka väga kallid. Laanese eesmärk pole kollektsioneerimine, vaid ta soovib teatud ajavahemikul toodetud raadioid tutvustada noortele, kes neid näinud pole, ning pakkuda keskealistele ja eakatele äratundmisrõõmu ja nostalgiahetki. Tegelikult leiab külastaja raadiomuuseumist kaks ühesugust Okean raadiot, siiski ühe erinevusega. Ühel nendest on peal nõukaaegne kvaliteedimärk. Umbes samalaadne erinevus iseloomustab kahte sarnast Moskvitš-raadioaparaati, kus ühe peal on punane Kremli kujutis, teise aparaadi peal värviline Kremli kujutis. Eraldi eksponaatide kirjas selliste erinevustega raadioaparaadid siiski ei ole. Üks muuseumi külastanud proua tundis ära Estonia 4 raadio, mis tal endal kunagi kodus oli ja mille ta tollal ametiühingu loaga osta oli saanud. Samas pole Eleegia ja Meloodia raadiotel rohkem erinevusi kui nuppude asetus. Omamoodi naljaka eksponaadina tutvustas muuseumi omanik raadioaparaati Leningrad 002, mis on küll kaasaskantav, kuid nii raske, et vajaks pigem tugevat riiulit. See oli Nõukogude Liidu esimene kõrgema klassi transistorraadio, mida oli võimalik kaasas kanda. Sellegipoolest oli omal ajal tegemist eksklusiivse aparaadiga, mille lülitamise järel uuele lainealale muutis skaala värvi.
Eksponaatide hulgas on ka kaheksa magnetofoni. Lisaks veel mõned nõukaaegsed fotoaparaadid, testrid, stabilisaatorid, voolumõõtjad ning kellad. Samuti saksaaegne trükimasin, mille Riho Laanes kindlasti töökorda tahab seada.
Laaneste majapidamises on hoiul veel ka üle 20 televiisori, kuid praegu pole need eksponeeritud. Kui kunagi hoovimajja ruumi juurde tekib, on selles eramuuseumis ehk võimalik ka endisaegsete televiisoritega tutvuda. Põneva ideena tahab Riho Laanes demonstreerida, kuidas teha kodus televisiooni.
Muuseumi asutas Riho Laanes oma isa mälestuseks ja seetõttu on seal näha ka isa Põltsamaa tööstuskooli vormimüts ning fotoalbum ajast, mil Evald Laanes selle kooli lõpetas.
Muuseumis näeb ka raadioalast kirjandust, näiteks August Kangro sulest 1930. aastal ilmunud “Raadio, vastuvõtja, vooluallikad”.
Raadiomuuseumi looja toonitas, et nõukogude ajast hiljem toodetud raadioaparaadid teda ei huvita.
Laanesele teadaolevalt on ka Põltsamaa kandis veel mõned väiksema koguga raadiokollektsionäärid. Ja Tartus on kuuldavasti raadiofänn, kellel ca 300 aparaati, need pole aga eksponeerimiseks välja pandud.
Et laiem avalikkus Põltsamaal tegutsevast raadiomuuseumist teada saaks, selleks on vastav info olemas ka Põltsamaa turismiinfo kodulehel, kus kirjas vaatamisväärsused. Siiani on raadiomuuseumis alles vähe käidud, kuid Riho Laanes loodab, et küllap inimesed selle tee üles leiavad.
Põltsamaa kohvikutepäeval külastas perekond Laanese Raadiokohvikut ca 350 inimest, kes kõik tutvusid ka muuseumi väljapanekuga. Lisaks oma kandi rahvale oli tulijaid Türilt, Tartust, Viljandist ja mujalt. Üks muuseumikülastaja oli tol päeval Põltsamaale tulnud Berliinist. Kohvikutepäev oli tore sellegi poolest, et muuseumi kollektsiooni lisandus neli raadiot.
Muuseumi asutaja putitab eksponaate tasaspisi ka töökorda. Riho Laanese sõnul on tema poeg samuti kollektsioonist huvitatud ja nõus sellega tegelema.
Raadiomuuseumiga saab kontakti telefonitsi või meili teel ja Riho Laanes on valmis huvilistega külastuseks sobiva aja kokku leppima.
Ta rõhutas ka, et kui kellelgi on kodus mõni endisaegne raadio, millest ta ise huvitatud pole, võiks ta selle muuseumile annetada.
TOOMAS REINPÕLD
