Keskkonnaameti ja jahimeeste seltsi koostöös Tartus korraldatud sigade aafrika katku teemalisel konverentsil räägiti katku olemusest ning selle tõrjumise meetoditest Eestis ja Lätis. Konverentsil esinenud maaülikooli veterinaarepidemioloogia professori Arvo Viltropi sõnul on ainsaks sigade aafrika katku tõrjumise meetodiks nakatunud loomade hävitamine.
Professor Viltrop märkis sissejuhatuseks, et teadlaste ja eelkõige epidemioloogide jaoks elame me praegu huvitaval ajal. “Eestis pole kunagi olnud sellist epidemioloogilist olukorda, mitte kunagi pole siin olnud sellise eriti ohtliku loomataudi looduskoldelist puhangut,” lausus ta, lisades, et olukord on täiesti unikaalne ka kogu Euroopas.
Ei tea haigusest kõike
Sigade aafrika katku epideemia puhkes möödunud sajandi teisel poolel küll ka Lõuna-Euroopas, kuid olukorra muutis teistsuguseks see, et seal puudub siinsele piirkonnale omane metssigade populatsioon. “Seal elavad küll metsas sead, aga need ei ole metssead, vaid kodusead, kes on metsa elama läinud,” selgitas Viltrop. “Olukord on täiesti erakordne ka kliima mõttes, sest Põhja-Euroopa tingimustes ei ole sellist taudi kunagi metsas levinud.”
“Seetõttu me ei saa ka öelda, et teame sellest haigusest kõike,” lausus professor. “Me oleme teatud mõttes katsepülogoon, kus me omandame pidevalt uusi teadmisi. Meil ei ole vaja praegu hakata süüdlasi otsima, me kõik praegu õpime ning peaksime julgelt välja ütlema, kui me mingit asja veel ei tea.”
Sigade aafrika katku tekitab viirus. “Haigusetekitaja on DNA viirus, sugukonna Asfarviridae ainus esindaja,” rääkis professor Viltrop. “Sellele viirusele on selgroogsetest loomadest vastuvõtlikud vaid sigalaste sugukonda kuuluvad liigid ehk sead ja nende lähemad sugulased. Euraasias, Aafrikas ja Ameerikas on kõik sead sellele haigusele vastuvõtlikud, samas ei tähenda see, et kõik nad ka katku haigestuksid. Aafrika metsikud liigid ja Lõuna-Ameerika pekaarid on selle viiruse suhtes resistentsed – nad ei haigestu, kuid võivad siiski nakatuda ning olla sellega ohuallikaks nendele sigadele, kes võivad haigestuda.”
Tegemist on puukide viirusega
Arvo Viltropi sõnul on sigade aafrika katku viiruse näol evolutsiooniliselt tegemist puukide viirusega. “Aafrikas on lisaks kohalikele sealiikidele tema peremeheks perekonna Ornithodoros puugid ning toimub pidev tsirkulatsioon puukide ja metssigade vahel. Puugipopulatsioonis levib viirus nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt – nii emalt järglastele kui ka partnerite vahel sugulisel teel. Sigade aafrika katku viirus on ainus putukate poolt siirutatav DNA viirus, kõik teised putukate siirutatavad viirused on RNA viirused. Seetõttu võikski teda lugeda n-ö viiruseks teiselt planeedilt.”
Ornithodoros puugid on Viltropi sõnul üpris spetsiifilised ja siinkandis neid teadaolevalt õnneks ei esine. “Nad on pehme toesega puugid, meil levivad aga kõvad puugid,” ütles ta. “Pehmeid siinsetel laiuskraadidel ei esine, küll on neid aga Lõuna-Euroopas ja Kaukaasias. Viimastel aastatel on Eestis puuke põhjalikult uuritud ja me võime kindlalt väita, et siin pehmeid puuke ei ole ning seetõttu ei ole puugid meil otseseks nakkusallikaks.”
Katkuviirusel on 22 erinevat genotüüpi, Eestisse on jõudnud üsna haruldane genotüüp II, mis on pärit Madagaskarilt. “2007. aastal toimetati see viiruse genotüüp ilmselt laevadega Gruusiasse,” lausus Arvo Viltrop. “Kui tahta leida algsüüdlast, võib selleks olla mõni Poti sadama tööline, kes selle viiruse Euroopasse lahti lasi, tassides laevalt toidujäätmeid oma kodusigadele.”
Sigade aafrika katku viirus on Arvo Viltropi sõnul üsna suur ja keeruline. “Tal on 165 geeni, mis on viiruse puhul üsna erakordne. Mitmekihiline kest sisaldab 50 erinevat proteiini ja partikli moodustamisel kasutatakse ka peremeesraku membraanide osiseid. Esmasteks sihtrakkudeks, kuhu viirus siseneb, on makrofaagid ehk immuunrakud, mille ülesandeks on võõrorganismid ära tunda ning immuunsüsteem käivitada. Viiruse poolt sünteesitavad valgud pärsivad aga signaalradu, mis peaksid aitama võõraid valke organismis ära tunda ning seetõttu ei saa makrofaag aru, et ta on nakatunud. See muudab viiruse äratundmise sea immuunsüsteemi jaoks väga raskeks ja antikehad moodustuvad väga aeglaselt. Sead surevad reeglina juba 3-7 päeva järel pärast nakatumist, ellujäänud loomadel tuvastatakse antikehad alles 12-21 päeva pärast nakatumist.”
Tegemist on sigade ebolaga
Haiguse tüüpilised tunnused arenevad välja alles epideemia neljandaks kuni kuuendaks päevaks, esimestel päevadel tüüpilised tunnused puuduvad. Arvo Viltropi sõnul on tunnuste poolest tegemist hemorraagilise palavikuga. “Oma olemuselt on see sigade ebola,” lausus ta. “Kõik tunnused sarnanevad ebolaga: verine kõhulahtisus, oksendamine, kõrge palavik, verevalumid siseorganites. Sead surevad väga suurte kannatuste saatel ja kui räägitakse, et laseme sigadel haiguse läbi põdeda, siis mina ütleksin, et see on väga suur looma heaolu probleem. Iga päevaga, mis me viivitame nakatunud sigade tapmisega, põhjustame mõttetuid kannatusi väga paljudele loomadele.”
Sigade aafrika katkule pole siiani leitud vaktsiini, kuigi eksperimentaalselt on vaktsiine toodetud. “Vaktsiini tegemise keerukus seisnebki selles, et me ei saa immuunsust stimuleerida läbi antikehade, me peame stimuleerima rakulist immuunusust,” selgitas Arvo Viltrop. “Selleks on vaja ilmtingimata kasutada elus viirust ja selliseid viiruse tüvesid on ka välja aretatud, aga viirusevastane kaitse oma genotüübi viiruste vastu ei ole täielik. Loomad küll ei haigestu eksperimentaalses olukorras, kuid täielikult vireemiat ära ei kaotata. Kui loom ei ole aga täielikult kaitstud nakkuse eest, siis sellist vaktsiini ei saa me tauditõrje eesmärgil kasutada.”
Nii antikehad kui ka vaktsiin ei pakuks ka ristkaitset teiste genotüüpide suhtes. “Ristimmuunsust ei teki – ühe genotüübiga nakatunud siga võib nakatuda ka teise genotüübi viirusega. Iga genotüübi vastu on vaja toota oma vaktsiin ja kõigi 22 vaktsiiniga tuleks vaktsineerida kõiki loomi. Seega ei ole vaktsiin lahendus,” leiab professor Viltrop.
Räägitud on ka immuunseerumi kasutamisest, kuid Arvo Viltrop leiab, et see ei ole reaalses elus rakendatav. “Me saame seale vereülekandega passiivselt immuunsust üle kanda, kuid see ei ole praktiline lahendus. Mis see maksma läheb, kui me hakkame sigadele liitrite kaupa verd sisse pumpama? Kas me oleme nõus maksma sel moel toodetud liha hinda?”
“Ainsaks tõeliseks sigade aafrika katku tõrjumise meetodiks on nakatunud loomade hävitamine, mingit teist lahendust meil praegu praktiliselt ei ole,” ütles teadlane.
MATI ALEV
