Lugesin uudist prügikoguste kohta, mille RMK tänavu metsadest koristas. Seda oli viis raudteevaguni täit.
iii
Veel võis sellest uudisest teada saada, et probleemsemad paigad on Ida-Virumaa, Järvamaa ja Tartumaa ning puhtamad Viljandimaa ja saared. Meie maakond ei asu suurlinna läheduses ja suuri rahvamasse siin lagastamas ei käi.
Praktikant Marjuga RMK hooldatavatest matkaradadest Alam-Pedja looduskaitseala, Emajõe-Suursoo kaitseala ja Endla looduskaitseala külastuskorralduse spetsialisti Eerika Purgeliga rääkides selgus, et prügi tuleb matkaradade äärest süstemaatiliselt ära korjata. Oline on aga inimesi õpetada, et looduses on ka elu ilma meieta ning teiste kodusid ei tohi risustada. Kolmel meile lähemal märgalal asuvatel matkaradadel, mille on kaitseala valitseja omal ajal rajanud, teeb järelvalvet ja vajadusel ise ka hooldustöid RMK loodusvaht Viljar Purgel.
Otsustamegi Viljariga kaasa sõita, et kõik oma silmaga üle vaadata. Mis sellest, et matkaradadel oleme käinud omajagu ja prügi me seal küll eriti tähele pole pannud. Vähemalt pole meist kunagi kellelegi avanenud sellist pilti, nagu hiljuti Eesti Päevalehes Aegna saarelt tehtud fotodelt vastu vaatas.
Kesine “saak“
Lepime kokku, et võtame vaatluse alla kanuumatkajate hulgas populaarsed marsruudid Põltsamaa jõel ning Sinijärvel ja Endla järvel. Mida rohkem sügise poole, seda rohkem seltskondi kanuudega jõele läheb, sest südasuvel on seal mõlamine parmu- ja sääsehordide tõttu raskendatud. Ja tänavu oli neid eespool nimetatud söödikuid ikka rohkem kui ohtrasti. Ka on masu sundinud paljusid puhkuse ajaks kodumaale paigale jääma ning ärajäänud välisreisi asemel võetakse hoopis mõla pihku.
Alustame oma esimest teekonda hoopis Jõesuu silla juurest, sest nn laia Pedja ja Põltsamaa jõe äärde jäävate Melgi ja Londoni laavude juurde pääseb vaid paadiga.
Ettenägelikult topin taskusse töökindad. Prügikotid, hari ja paberirullid on Viljaril kaasas ja sõit võib alata.
Melgi laavu juurde jõudmiseks tuleb mööda Emajõge allavoolu ning siis Pedja ja Põltsamaa jõe ühinemisel tekkinud nn laia Pedjat mööda ülesvoolu sõita. Juba üsna pea pärast Jõesuu silda korjame Emajõest üles esimese kilekoti. See jääbki esialgu meie saagiks. Melgi laavu juures olevas prügikastis on suures 200-liitrises prügikotis ruumi veel küllaga. Koristame lõkkeplatsilt prahi, puhastame laavu ja tualeti, võtame prügikoti kaasa ning sõidame edasi.
Londoni laavu üllatab aga meeldiva puhtuse ja korraga. Viljari hinnangul on seda peatuspaika seekord vähem kasutatud ning seetõttu pole ka kuigi palju prügi kaasa viia.
Kaasa võetud küllalt kesine “saak“ rõõmustab – kanuumatkajad oskavad oma ümbruse puhta hoida.
Ekstreemolud pakuvad pinget
Sinijärvele ja Endla järvele alustame teekonda Pagari silla juurest, kus enne veel, kui paadi jõkke laseme, tuleb kõigepealt tee äärest prügikotti toppida prahihunnik. Asi on seda ebameeldivam, et sama hunniku põhjas laiutavad klaasikillud. Ilmselgelt on sinna puruks visatud pudel. Taamal leiame veel ühe kanistri kütusega. Kui kaua see on juba võsa all seisnud, ei tea. Pärast plekirisu ja kanistri kottitoppimist saame lõpuks paadi vette ja teele asuda.
Kitsas ja käänuline Põltsamaa jõgi on täis sinna langenud puid, millest aeg-ajalt üsna vaevaliselt üle pääseme. Viljar Purgel teab, et osa kanuumatkajaid lausa jumaldab Põltsamaa jõe ekstreemseid olusid ja sellepärast tullakse ikka ja jälle siia tagasi. Sestap kõlab ettepanek tulla talvel jõe äärest viltuvajunud puid, mis varsti kas kobraste abiga või ka niisama vette plartsatavad ja edasiliikumisel tõsiseks tõkkeks võivad osutuda, maha saagima ja koristama suisa ketserliku plaanina. Pealekauba – kes oskaks küll öelda, kas tänavu tuleb üldse korralikku talve, mis jõele jääkaane tekitaks.
Edasi leiame jõkke visatud plekkpurke ja plastpudeleid. Kui plekkpurgid ehk veel millalgi ära roostetavad, siis plastmasspudelid niipea ei hävi.
Põltsamaa jõe ääres näeme ka kaht kalameest, kumbki neist küll saagiga uhkustada ei saa, sest mõni särg vaevalt kedagi peale kassi huvitab, kuid mõnusalt veedavad nad aega ikkagi. Meie fotograafil Anatolil tuleb meelde, kuidas ta kord kanuuga Põltsamaa jõel olles ühelt kalamehelt küsis, millises paigas täpsemalt asutakse. Mees mõtles pisut ja ütles siis tõsiselt kukalt sügades, et Euroopa Liidus.
Kummalisel kombel ei leia me enam kuigi palju silte, mis on kaitseala piiri tähistamiseks pandud. Kellel võib neid küll vaja olla? Hoopis rohkem on alles nn juurega poste ehk kuivanud puutüvesid, kuhu sildid kord kinnitati. Neid poste ei saa niisama lihtsalt pikali lüüa ega maa seest välja kiskuda.
“Bussitaskud“ ja kobraste territooriumid
Mida edasi, seda rohkem on jõel “taskuid“, mida osa inimesi ka sondideks nimetab. Need on tiigilaadsed sopid, kuhu kalamehed mõnikord kevadeti võrke armastavad toppida.
Aina rohkem hakkab silma kopra toidulaudu. 2007. aastal käis Viljar koos Nikolai Laanetu õpilase Remek Meeliga Põltsamaa jõe ääres kopra- ja saarmaloendusel. Kopraperesid avastati tookord 12.
Meel näitas tookord ka, kuidas kobras oma territooriumi märgistab – nimelt ehitab see loom mudast mättakesed, kuhu urineerib. Selle järgi teab teine loom, et edasi tulla pole mõtet, algab teise pere territoorium. See on justkui lipp, mille järgi ülejäänud orienteeruda teavad.
Tammemäe künka juures tõdeme, et telkijaid on viimasel ajal vähemaks jäänud. Kui varem sai loa külastada Endla looduskaitseala ka laupäeval või pühapäeval, siis nüüd tuleb taotlus Keskkonnaametisse varem sisse anda ja kõik, kel nädalavahetusel tekib mõte kanuusse istuda ja Endla looduskaitsealale sõita, võivad oma reisi vähemalt järgmise nädalavahetuseni edasi lükata. Paljudel läheb reisikihk siis hoopis üle ja tehakse teine plaan.
Tammemäe plats on puhas ja korras. Viljar on oma tööaastate jooksul tõdenud, et kui hoida ala puhtana, siis hoiavad ka inimesed seda korras ja viivad oma prügi kaasa. Kuid see võtab aastaid aega, enne kui asjad sinnamaani jõuavad.
Oleme Nava talu maadel. Kunagi kasvatati jõe ääres loomi ja tehti heina. Tol ajal polnud veel kaitseala ega Linnussaare raba reservaati. Talitee käis üle raba, kevadel, suvel ja sügisel aga liiguti paadiga. Alles eelmise sajandi viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel jäi Nava talu tühjaks, sest perepoeg kolis Rakkesse.
Toodiksaare puhkekoht on samuti korras, korjame üles vaid mõned kommipaberid. Seekord leiame Sinijärve äärest kaks suurt prügikotti prahiga. Õnneks on kõik kokku korjatud. Sinijärve äärde pääseb ka autoga, seetõttu ongi selles puhkekohas rohkem prügi.
Kalamehi Endla järvel pole, sest linaskit püütakse juulis ja augustis, haugi aga oktoobri lõpus ja novembris.
Mõnedes Sinijärve ja Endla järve äärsetes puhkekohtades käib Viljar kord kolme nädala tagant, mõnedes aga iga nädal. Kõik sõltub sellest, kui palju puhkekohas käiakse, st kui suur on selle koormus.
Laavude koristamine ja nende järelevalve tihedus oleneb aastaajast, kuid kui kanuumatkajaid on rohkem, siis on ka hooldus ja järelevalve tihedam.
Eerika Purgel palub Jõgeva-Tartu piirkonna kaitstavatel aladel ürituste korraldamisest, sh veeteedel paadimatkade planeerimisest anda teada e-posti aadressil Eerika.Purgel@rmk.ee. Eelteavitamine aitab kaasa looduskaunites paikades asuvate puhkekohtade korrashoidmisele ning võimaldab tagada külastajate rahulolu nendes viibimisel. Kaitsealale minnes on soovituslik alati eelnevalt üle vaadata ka seal kehtivad piirangud. Alati tasuks ka enne loodusse minekut vaadata RMK koduleheküljelt www.rmk.ee üle nii võimalused kui ka juhised.
“Jälgida tuleks lihtsat põhimõtet, et mille jaksad loodusse tuua, selle jaksad ka koju tagasi viia,” tõi Eerika Purgel välja lihtsa reegli.
Kahe reisi kokkuvõtteks võisime tõdeda, et Jõgevamaa looduskaitsealadel asuvad matkarajad on enamasti ka puhtad ja korras. Tõsi, osad neist asuvad väga raskesti ligipääsetavates kohtades, kuhu saabki ainult paadi või kanuuga.
Viimase kolme aasta prügikoristuse statistika riigimetsas
*2006. aastal 590 tonni
*Selle koguse käitlemine maksis 780 000 krooni
*2007. aastal 430 tonni
*Maksma läks see 730 000 krooni
*2008. aastal 1500 tonni
*Selle koguse käitlemine läks maksma 2,7 miljonit krooni
iii
HELVE LAASIK
