Aive Kivioja: naiskodukaitsja pole kunagi üksi

Täna kogunevad Kuremaa lossi Kaitseliidu struktuuriüksuse Naiskodukaitse ringkondade esindajad kogu Eestist, et tähistada aktuse ja vastuvõtuga kõnealuse organisatsiooni 88. aastapäeva. Jõgeva ringkonna staažikaim naiskodukaitsja on praegu Aive Kivioja: ta oli üks neid, kes 1992. aasta sügisel Naiskodukaitse siinse ringkonna taastas ja hiljem seda üles ehitada aitas.


 Aive Kivioja lapsepõlvekodu on Pala vallas Nõva külje all Mäkaste külas, mida kaartidelt enam ei leia.

“Elasime küla viimases majas. Ümberringi oli mets ja terve suve võis paljajalu ringi joosta,” meenutas Aive.

Et Tartumaa piir oli lähedal ja bussiühendus Alatskiviga parem kui Palaga, käis Aive koolis Tartumaa piiri taga Alatskivil. Keskkooli lõpetamise järel õppis ta Tallinna kutsekoolis nr 2 sideoperaatoriks. Et saada kätte sidejaoskonna juhtimiseks vajalik tase, lõpetas ta tehnik-plaanija erialal ka Tallinna kergetööstustehnikumi. Üks tema elu värvikamaid perioode oligi see, kui ta mööda Jõgeva maakonda (ehk tollast rajooni) ringi rändas ja sidejaoskondade juhatajaid nende puhkuste ajal asendas. Et sidejaoskonna juhataja oli tollal ka hoiukassa vanemkontrolör, käisid tema käest läbi üsna suured summad. Mustvees tõid kurgikasvatajad raha suisa kottidega kohale. Kohalik võõrastemaja, kus Aive Mustvees olles ööbis, kubises aga Taga-Kaukaasiast saabunud villavahetajatest.

“Mul olid sidejaoskonna ja seifi võtmed taskus, poleks just väga keeruline olnud need mult ära võtta ja sidekontor rahast lagedaks teha, aga olin veel väga noor ega osanud midagi karta. Ja ega midagi juhtunud ka,” meenutas Aive.

Mööda Jõgevamaa sidejaoskondi rändas ta päris tükk aega, kuni jõudis tiiruga Vaimastverre. Sealse jaoskonna juhataja oli siirdunud lapsepuhkusele, ent selle lõppedes ei tulnudki enam tööle tagasi. Nii jäi Aive Vaimastverre paikseks ja lõi seal varsti ka pere. Vaimastveres elab ta tänini, ainult et postiametniku leiva on ta nüüdseks vahetanud juuksuritöö vastu. Algul oli see tema hobi.

“Lapsena ma juuksuril ei käinud, sest meie peres lõikas kõigi juukseid isa. Ühel päeval teatas ta, et keegi peab lõpuks tema enda juukseid ka lõikama hakkama, ning ta otsustas, et see võiksin olla mina. Minu kurtmist, et ma ei oska, ei teinud ta kuulmagi. Andis aga käärid ja mehhaanilise lõikusmasina kätte ning mul tuli töö ära teha,” jutustas Aive.

Juuste lõikamine hakkas talle peatselt meeldima ja isa kõrvale lisandus teisigi kliente. Kui hobijuuksuri staaž oli piisavalt pikk, otsustas Aive selle töö profitasemel selgeks õppida ja Vaimastveres oma juuksuriäri avada. Kodu lähedal enda seatud graafiku järgi töötamine tundus hea lahendus, sest Aive oli just teist korda emaks saanud.

Kosmosest kõrgemal

Koduküla kortermajas sisse seatud töökojast jäi ajapikku siiski väheks, edasiarenemise vajadust silmas pidades avas ta juuksuriäri ka Jõgeval. Kahes kohas tegutsemine hakkas aga lõpuks üle jõu käima ja nii tuli Aivel kahjutundele vaatamata Vaimastveres otsad kokku tõmmata. Jõgeval on ta proovinud ka teise omaniku salongis palgatööline olla, aga sellest pole head nahka tulnud.

“Ma hakkan ju kohe ettepanekuid tegema, kuidas tööd paremini korraldada, aga keegi ei taha mind kuulata,” ütles Aive muiates.

Tema oma juuksuriäri asub Kosmose restorani peal, nii et naljatamisi võib öelda, et ta töötab kosmosest veidi kõrgemal. Juuksurina tunneb Aive, et on suutnud töö ja hobi ühendada: ta tuleb hommikul rõõmsana tööle ning läheb õhtul koju niisama rõõmsana. Enamik tema kliente on püsikliendid, kelle muredele ja rõõmudele ta on aastaid kaasa elanud, kelle laste sirgumist jälginud jne.

Iseseisva ettevõtjana tuleb Aivel muidugi muudki teha, kui juukseid lõigata. Praegu käib ta näiteks raamatupidamiskursustel, et oma firma raamatupidamisega paremini hakkama saada.

“Eestlane teeb ju kõike ise!” naeris Aive.

23 aastat tagasi hakkas tema elus olulist rolli mängima selline organisatsioon nagu Naiskodukaitse. Ta oli üks neid, kes taastasid 1992. aastal Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna.

“Kaitseliidu Jõgeva malev oli juba taastatud ja kui ma sealsete staabiinimestega kokku puutusin, selgus, et plaanis on taastada ka Naiskodukaitse ringkond. Selleks oli vaja leida kümme asjast huvitatud naist. Saimegi seltskonna kokku,” meenutas Aive.

Kui ringkonnale esinaist valima hakati, siis avaldasid kaaslased arvamust, et just Aive võiks selle rolli enda peale võtta. Värsked naiskodukaitsjad asusid kõigepealt ajalugu uurima, et teada saada, millega see organisatsioon enne sõda tegeles. Tehti muidugi ka propagandat ja värvati uusi liikmeid. See polnud lihtne, sest tollal kardeti veel, et ajalooratas võib tagurpidipöörde teha ja need, kes Kaitseliidu, Naiskodukaitse ning muude isamaaliste organisatsioonide ja ettevõtmistega kaasa läinud, võivad repressioonide ohvriks langeda. Aivelegi tehti tema liigse aktiivsuse eest etteheiteid ja küsiti: “Tahad Siberisse minna või?”

Jumalik vaade

Aastaid tagasi oli Aive Naiskodukaitses ka palgalisel tööl: ta oli Naiskodukaitse Lõuna piirkonna instruktor. Suurema osa ajast on ta Naiskodukaitses siiski vabatahtlikku tööd teinud. Jõgeva ringkonna juhtohjad on ta juba uutele tegijatele üle andnud, ent praegugi on tal ringkonnas tähtis roll: ta on mentor, kelle ülesandeks on aidata uutel liikmetel organisatsiooni sisse elada, suhteid luua ning sobiv eriala leida.

Paljud, kes lühikest kasvu, hapra ja vägagi naiseliku Aive juures juukseid lõikamas käivad, et teagi, et tal on veel teinegi elu — naiskodukaitsja oma.

“Mõni on äragi ehmatanud, kui mind naiskodukaitsja vormis näeb,” muigas Aive.

Paljud seostavad Naiskodukaitset põhiliselt püssilaskmise ja militaarõppustega, aga Aive Kivioja selgitas, et relvadega kokkupuutumine pole selles organisatsioonis üldse kohustuslik.

“Sõjaeelses Naiskodukaitse organisatsioonis tegeldi üldse rohkem esmaabi ja toiduvalmistamisega. Tänapäeval saavad need, kes tahavad, tõesti ka laskmist harjutada,” ütles Aive Kivioja.

Tema ise oli algaja naiskodukaitsjana väga innukas laskur ning suutis sel alal meestelegi konkurentsi pakkuda. Nüüd, kui kõikvõimalikud jõuproovid on ära proovitud, ta enam ise võistlustele ei tiku.

“Olen öelnud, et kui minu panust vaja on, siis kutsutagu, ja ma tulen. Aga üldjuhul käivad nüüd juba võistlemas teised,” sõnas Aive.

Ta on korra elus sooritanud ka langevarjuhüppe. Sellele eelnes muidugi põhjalik koolitus. Kui lennuk Aive ja teiste sama kursuse läbinutega Ridali lennuväljalt õhku tõusis, oli Aive kindel, et tema küll alla ei hüppa.

“Arvasin, et küllap jätab veel keegi hüppamata, aga kõik teised hüppasid. Ja kuidas ma siis üksi hüppamata sain jätta!” ütles Aive.

Õhus lenneldes ei julenud ta algul alla maa poole vaadatagi, vaid piilus kõigepealt ülespoole, et kas langevari on ikka pea kohal lahti või ei. Kui nägi, et oli, siis vaatas alla. Ja pilt oli vapustav.

“Tunne oli nagu jumalal, kui ta maa peale vaatab,” tõdes Aive.

Rohkem pole ta langevarjuga hüpata siiski proovinud, sest mõistis hästi, kui ohtlik see on.

Ainus, kes jäänud

Naiskodukaitses kaasa löömine on Aive jaoks eneseteostuse viis. Enesearendamise viis samuti. Nädal tagasi osales ta koos kaaslastega näiteks psühhosotsiaalse esmaabi koolitusel. Varem on ta läbi teinud kriisiabi-, esmaabi-, avaliku esinemise ja avalike suhete koolituse, ellujäämiskursused jne. Kõigilt on ta omandanud elus praktiliselt kasutatavaid teadmisi. Naiskodukaitses tegutsemine on andnud talle ka huvitava tutvusringkonna: see organisatsioon ühendab ju väga erinevate elualade inimesi. Ühe hingelähedase inimesega tuli Aivel hiljuti ka hüvasti jätta: see oli sõjaeelsel ajal Naiskodukaitse ridadesse kuulunud proua Linda Malm, kelle Aive aastaid tagasi üles otsis, et tema mälestusi talletada. Meie hulgast lahkudes oli väärikas daam 96 aastane.

“Meist said vaatamata suurele vanusevahele head sõbrad. Imetlesin ikka tema optimismi ja elurõõmu ning sain osa tema tohutust elutarkusest,” ütles Aive Kivioja.

Kui paljud eesti mehedki ainult targutavad teemal, kas kaks protsenti SKPst on kaitsekulutusteks vähe, piisav või liiga palju ning kas NATO ikka tuleb meile kriitilisel hetkel appi, siis Naiskodukaitse liikmed tunnetavad väga hästi, et igaüks neist on väike osa, aga ikkagi osa meie riigikaitsest. Paljud neist teavad suisa konkreetselt, mis ülesannet nad täitma hakkavad, kui sõda peaks puhkema või kui rahuajal mingi tõsine kriisisituatsioon tekib. Ja nad on valmis minema, kui kodumaa nende teeneid vajab.

Ka kaheksa aasta taguste pronksöö sündmuste ajal kutsuti patriootlikult meelestatud inimesi appi oma riiki kaitsma. Aive oli tookord tõsimeeli valmis Tallinna minema, ent kui lapsed tema kavatsusest kuuldes nutma hakkasid (nemadki nägid ju telekast, mis pealinnas toimub ja kartsid ohtu ema elule), sai ta aru, et vähemasti sel hetkel oli tema koht ikkagi kodus.

Üldiselt on Aive lapsed siiski aktsepteerinud tema tegemisi, sest on mõistnud: see on nende ema elustiil. Nüüdseks on mõlemad lapsed täisealised: rahandusalase haridusega Sigrid (26) töötab Austraalias finantsauditi vanemkonsultandina, poeg Sten (18) on Jõgevamaa gümnaasiumi abiturient.

“Omal ajal arvasin, et kaks last on minu jaoks küll. Nüüdseks on selgunud, et saan hakkama ka kahekümnega,” ütles Aive Kivioja. Ta on nimelt juba kümmekond aastat olnud juuksuriameti kõrvalt Vaimastvere õpilaskodu öökasvataja ning seal tuleb lastele tihti ka ema eest olla.

Tänavusel võidupühal oli just Aive see, kes Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna esindajana Hiiumaal võidutuld toomas käis. Temaga koos võttis selle teekonna ette kaitseliitlane Ago Vaidla. Aive jaoks oli see juba teine kord võidutuld toomas käia.

“Seekord otsustati võidutule toomine usaldada just neile naiskodukaitsjatele, kes olid oma ringkonna asutamise juures. Mina olen aga ainus asutajaliige, kes Jõgeva ringkonna juures veel tegev,” ütles Aive Kivioja. “Aga ma ei kavatse veel niipea Naiskodukaitsest eemale jääda. Naiskodukaitsja pole ju kunagi üksi, vaid talle on alati toeks missioonitundega kaaslased.”

Aive Kivioja elukäik

  • Sündinud 10. detsembril 1966 Tartus.
  • Lõpetanud Alatskivi keskkooli, Tallinna kutsekooli nr 2 (sideoperaatori erialal), Tallinna kergetööstustehnikumi (tehnik-plaanija erialal), juuksurikooli ja Viljandi kutseõppekeskuse (sadulsepa erialal).
  • Töötanud Jõgeva rajooni sidesõlmes sideoperaatorina, sidejaoskondade juhatajate puhkuseasendajana ja Vaimastvere sidejaoskonna juhatajana, Jõgeva hoiukassa vanemkontrolörina ning Eesti Kaitseliidu väljaõppeinstruktorina.
  • Praegu töötab oma firmas (OÜ Cabello) juuksurina ning Vaimastvere põhikoolis õpilaskodu öökasvatajana.
  • On korteriühistu esimees ja vallavolikogu sotsiaalkomisjoni liige.
  • Naiskodukaitse liige aastast 1992; on pälvinud Naiskodukaitse Liiliaristi III klassi ja Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärgi ning tunnistatud 2010. aasta naiskodukaitsjaks Jõgevamaal.
  • 2007. aastal osales Eesti vabatahtlike tunnustamisel vabariigi presidendi poolt; 2008 tunnistati Vaimastvere aasta tegijaks.
  • Perekond: tütar Sigrid (26) ja poeg Sten (18).

 

Mariana Maasik, Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna instruktor:

Aive on Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna liige alates 28. oktoobrist 1992. Ta on ainus ringkonna taaslooja, kes jätkuvalt tegutseb tegevliikmena.

23 aasta jooksul on teda korduvalt valitud Jõgeva jaoskonna esinaiseks, samuti on ta olnud Jõgeva ringkonna esi- ja aseesinaine. Hetkel on Aive Jõgeva ringkonna revisjonikomisjoni liige. Juhiks valimine näitab liikmete usaldust tema töötulemuste suhtes.

2010. aastal valiti Aive Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna aasta naiskodukaitsjaks. Aive Kivioja aktiivset vabatahtlikku tööd on tunnustatud mitmete teenetemärkidega, millest kõrgeimad on NKK Liiliaristi III klass ja KL Valgeristi III klass.

Oma olemuselt on Aive aktiivne naiskodukaitsja, kes on oma panuse andnud paljudes valdkondades. Eriliselt tänuväärne on olnud tema tegevus organisatsiooni tutvustamisel: ta on avaldanud kirjutisi mitmetes meediaväljaannetes, värvanud organisatsiooni uusi liikmeid ja hoidnud kontakti vanade liikmetega. Aive on oma südameasjaks võtnud ka suhtlemise ringkonna auliikmetega.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus