Jõgeva politseijaoskonna juht Ivar Dubolazov armastab näitlemist ja tegeleb sellega Haaslava valla Kurepalu rahvateatris. Näitemänguga olid tal esimesed kokkupuuted juba koolipõlves, mil ta Sillaotsa koolis koos klassikaaslastega õpetajate juhendamisel lühinäidendites kaasa tegi.
Nagu Ivar ise ütleb, on ta sel sajandil umbes kümnes etenduses mänginud. On tulnud kehastada nii Pipi Pikksukka kui ärimees Vestmanni väimehest arhitekti “Pisuhännas”.
Alles äsja, 20.–22. augustini mängis Ivar “Nukitsamehe” muusikalis jämedahäälset Mõhku. Seda tükki etendati Võnnus endise Sõõro koolimaja juures, Haaslava vallas Kurepalu laululaval ja Meeksi vallas Peramaa puhkekeskuses. Politseijaoskonna juht rääkis, mis teda näitlemise juures köidab ning kuidas teater politseitööga sobitub.
Milline oli Teie esimene lavakogemus? Millist rolli mängisite?
Esmased lavakogemused jäävad ikka kooliaega, kui oli vaja luuletusi lugeda ja lastekooris laulda. Suuremad rollid algasid 1984. aastast, kui asusin õppima Ülenurme keskkooli (see oli äsja avatud, olime selle kooli esimene lend 1987. aastal). Keskkoolis oli meie juhendajaks Aime Kahk. Siis tuli mul enamasti peategelasi mängida. Esimesena meenub mulle Sigmari rolli. See oli Läti näidend noortest ning Sigmar oli üks üleolev rusikakangelane. Talle meeldis väga üks kena kutsekoolitüdruk. Seda osa mängis minu klassiõde Mirje Põld (muuseas, Mirje tuli Ülenurme Pala koolist). Sigmar sattus küll vanglasse, aga tegelikult oli ta tänu tütarlapsele hea südamega noormees.
Millised on olnud kõige tähtsamad, erilisemad lavarollid? Mida nende saamiseks teha tuli?
Meenub ühe talutütrest pruudi osa “Vigastes pruutides”, “Suvitajates” ehk loos “Siin me oleme” mängisin Jorhi ja eelmisel aastal oli “Säärases mulgis” jonnaka ja kohtlasevõitu vanaperemehe roll. Tekst tuli rääkida murdes ja väga pikkade monoloogidena, mis oli minu jaoks väga tõsine väljakutse. Kui näidendi esitasime ja see rahvale meeldis, alles siis tundsin, et nüüd algab ka minu jaoks suvi. Enne oli ärevus ikka sees – kuidas ma oma rolliga hakkama saan. Rollide saamiseks ei tulnud midagi erilist teha. Meie viimase repertuaari valimise ja osade jagamisega tegeleb meie lavastaja Anne Laur. Muide, olen koos Annega õppinud 1. klassist peale ja ka keskkooli lõpetasime koos Ülenurmes. Tema teab mind piisavalt hästi ja vastavalt sellele tulevadki rollid.
Milline on Teie unistuste roll?
Unistuste rolli kui sellist ei ole ma veel enda jaoks suutnud välja mõelda. Mulle on tähtis, et see, mis mulle on usaldatud, õnnestuks võimalikult hästi.
Kui palju aega kulub teatriga tegelemiseks ning millest tuleb loobuda?
Kuna proovidele kulub alguses umbes paar tundi, siis ei ole probleeme nendel osalemisega. Näitlemise hooaeg on märtsist augustini ja pärast seda algab “vaheaeg“. Seejärel jääb ainult loota, ehk leiab lavastaja rolli, mida välja kanda). Tegelikult millestki eriti loobuda ei tule. Mulle ei meeldi endale ülemäära palju tegevust leida ja sellega oma valikuvabadust piirama hakata.
Mida teatriga tegelemine ja näitlemine Teile annab, kuidas see politseitööd mõjutab?
See on üks minu lemmikhobidest, mis annab sellise hea pinge. Kui ma olen sellega hästi toime tulnud, siis on rahulolu preemiaks. Politseiniku jaoks on ka oluline oskus olla näitleja. Seda läheb meie töös vägagi vaja.
“Nukitsamehe” muusikalis astusite lavale koos oma pojaga ja mängisite Mõhku ja Tölpat. Mida arvab teie perekond näitlemisest ning kuidas on õnnestunud neid kaasata?
Mina mängin jämedahäälset Mõhku ja minu poeg Ingar oli peenema häälega Tölpa rollis. Abikaasale ja minu teistele lastele meeldib näidendeid vaadata ja nad toetavad meie valikuid igati.
Milline oli laval isa ja poja koostöö Mõhu ja Tölpana? Kuidas ja kui kaua harjutasite, millele tuli laval mõelda ja tähelepanu pöörata?
Näitlemisel on väga tähtis üksteise toetamine – see on meeskonnatöö. Hea on tunda, et kõigile elatakse kaasa ja alati püütakse toetada ning aidata, kui seda peaks keegi vajama. Laval on oluline mäletada oma teksti ja aidata kaasnäitlejal oma osaga edukalt hakkama saada: peab olema valmis talle ka tema osa ette ütlema ja samas see oma teksti nii sobitada, et asi võimalikult terviklik näiks.
Miks otsustas Haaslava külateater sel aastal muusikali kasuks?
Meie lavastaja laulab Võnnu valla segakooris “Rõõmusõõm” ja sellel kooril on väga tubli dirigent Liisa Rahusoo ning väga heade häältega lauljad, kes saavad suurepäraselt hakkama ka solisti rollis.
Mille poolest erineb teie trupi etendatud “Nukitsamees” varasematest tõlgendustest?
Meil oli väga hea lavaline kujundus, millega sai hakkama lavatehnikuna Ants Laugma. Siga meil sulus ei olnud, aga etenduses tegid kaasa minu linnukarjast pärit kanad. Lisaks olid meil huvitavad kostüümid ja grimmile pöörati tõsist tähelepanu.
Esinemisi me palju ei tee, tavaliselt piirdume paari etendusega. Näiteks eelmisel aastal mängisime etendust “Säärane mulk” ühe korra. Tundsin, et see oli minu jaoks väga raske ja pingutav – kogu kollektiiv tundis sama. Esinemiskohad on piirdunud tavaliselt oma koduvalla ja koostööpartnerite omadega. Sellel aastal oli meil lausa kolm esinemist nii lühikese aja jooksul. Selles näidendis osalesid näitlejatena Haaslava valla inimesed ja rolle oli ka segakoori “Rõõmusõõm” liikmetele. Segakoorist osales näitlejana lausa seitse inimest ja samas toetati ka oma häälega koori.
Kuidas publik on etenduse vastu võtnud?
Publik ja eriti kohalikud kogukonnad lausa ootavad, millega me neid nüüd üllatada suudame.
Tavaliselt on meie etendused kõik tasuta. Ise tean seda, et kui inimest tunned, siis on alati väga põnev vaadata, kuidas ta laval oma rolliga hakkama saab, põnev on jälgida ja kaasa elada. Eelmisel aastal sattus näiteks meie etendust Kurepalus vaatama Jõgeva haigla juht Peep Põdder ja ka käesoleval aastal oli väga hea meel teda taas publiku seas näha. Ju siis ikka midagi on meeldinud, kui inimesed tulevad jälle vaatama ja elamust saama. Käeoleval aastal olid kindlasti väga head esitused koorilt ja solistid olid suurepäraste häältega.
Kui palju ise teiste etendusi vaatamas käite?
Etendusi käin vaatamas, aga mitte väga sageli. Aastas ehk paar-kolm korda. Eelistan tegelikult lõbusamaid näidendeid, aga ei põlga ära ka tõsisemaid tükke, sest alati on midagi õppida ja huvitav näha, kuidas keegi oma rolliga hakkama saab.
MARGE TASUR
